"you" is a three-letter word.

2011-01-05T01:25:00.004+02:00

hüatzindid.

2010-10-12T00:12:00.002+03:00

2010-08-08T01:55:00.001+03:00

hommikusel jalutuskäigul. (vajuta pealkirjale, saad lisaks meeleolu)

2010-03-16T17:49:00.006+02:00

ladvad.

2010-03-03T14:25:00.002+02:00

turist.

2010-03-01T00:18:00.003+02:00

veealused.

2010-02-26T00:48:00.003+02:00

järg eelmisele.

2010-01-04T11:51:00.010+02:00

Hetked Roomas. I osa (niipea, kui blogger mulle error 400 andmise lõpetab, on oodata lisa.)

2010-01-03T23:25:00.008+02:00

vispliga ja visplita.

2009-12-08T01:25:00.001+02:00

2009-11-25T18:02:00.002+02:00

kümme pilti samast asjast.

2009-11-23T16:17:00.001+02:00

tundeküllane banaan.

2009-11-07T01:49:00.002+02:00

peaks öösiti magama.
oh well, chinchin.

tähistame kuu aja möödumist.

2009-10-12T19:34:00.001+03:00

tants televiisorile.

2009-09-12T00:05:00.004+03:00

olgu ta õnnistatud!

"ma olen väga emotsionaalne inimene, ma elan alati omadele kaasa"

2009-09-01T23:57:00.003+03:00

teate, ma käisin väga head teatrit vaatamas.

note-to-self: ära seda unusta!

köögiakna viskasin kiviga sisse.

2009-08-27T01:23:00.001+03:00

absoluutselt sisutühi.

2009-08-02T00:32:00.003+03:00

Milline võiks olla postitus, kui on möödnud kuus kuud? Kuidas oleks sellega: "ja mulle meenuski mu parool!"?

sitta kah, siin ta on - 2. august 2009.

üks peale eelmist.

2009-01-02T00:03:00.002+02:00

Uus saabus peale kolme tundi kokkamist ja käe põletamist toidulabida hoogsast hüppest. Kõik oli tulemit väärt, ka mina suudan valmistada söödavat, nii imelik kui see ka ei oleks. Peale mõningaid ettetulevaid komplikatsioone nagu näiteks kuidas konstrueerida ühendusteed sibula ja klaasi vahel A4ga, kuidas vähendada liigset vee kogust ehk päästa kana rõvedaimast uppumissurmast ning kuidas leotada, püreestada ja nõrutada kookospähklit vaatamata soovile see vastu seina laiaks lüüa (kui seegi üldse võimalik on). Igatahes on mul nüüd ülemäära palju tamarindi viljaliha nii tahkel kui leotatud kujul, nii et dig in! Pikaks ajaks on rahuldatud ka toidu leotamise vajadus.
Seekord oli rahulikum, hea söök, vein, mõnus seltskond. Kitarri näppimisest on küüned kraabitud, pea magamatusest uimane, meel avatud kõigele uuele ja soov parandada ennast ja olemist.

ja ma ütlesin talle, et pööra esimeselt ristmikult vasakule ning ära unust...

2008-12-03T01:04:00.001+02:00

Kes sa oled? Miks sa siin oled? Kelleks sa saada tahad?

Kes ma olen?

Olen seen peale vihmast sügisilma. Ei, olen tuulde läinud sõnad. Ei, olen midagi enamat – olen mina ise. Mis ma selle teadmisega nüüd siis peale peaksin hakkama? Olen mina ise, olen see, kes ma olen ning kelleks mind loodi. Olen ma kellekski loodud? Või olen selleks saanud? Kas minul endal ei ole eneseks olemisega mingit pistmist, olen ma juba kellekski loodud ning väites, et olen mina ise valetaks ma justkui kellegi ees? Aga kelle? Kas enda? Aga kui mind ennast tegelikult ei ole, siis kuidas ma saakski valetada? Mind ju ei ole, või ikkagi on? Kes ma olen? Kas vastus sellele küsimusele peab olema nii keeruline? Mina olen ju mina. Aga kas minus on mitu mina? Kui mina olen mina, siis kes see teine mina on, kelle ma eneseks väidan olevat? Kas mina olen tõesti mina või on see kellegi teise mina, on see üldse keegi teine? Teine mina? Kas mina olen mina? Või on hoopis mina mina? Kes ma olen? Olen mina? Kelle mina, kas minu enda või mina mina? Kes ma olen? Olen ma kes? Ma olen kes!!

Miks sa siin oled?

Kus? Kas siin? Või hoopis siin? Miks ma ei või siin olla? Miks sa küsid? Miks ma ei või küsimusele küsimusega vastata? Miks sa küsid? Miks ma vastama pean? Miks ma siin olen? Miks sa siin oled? Paremale ära.

Kelleks sa saada tahad?

Kas ma siis ei ole juba keegi? Miks ma kellekski saama pean? Mida on sellel kellegil, mida minul ei ole? Miks ma juba olla ei või? Miks ma pean olemisega ootama? Miks ma pean saama, et olla? Miks sa ära ei lähe?

See juhtub 2 sekundi pärast.

(Tähelepanu, tegemist on vaid loomingulise kriisiga. Kõrvalmõjude ilmnemisel pöörduge oma kohaliku veinipudeli poole.)

kiiruskiirukiirkiikik.

2008-11-14T21:15:00.003+02:00

Ärkan kell 12, olen jätkuvalt unine, kuid vean end voodist välja. Kööki! Seal on teed. Panen vee keema ja valin tassi, otsin suhkru ja lusika. Solgutan teepakki, segan ja joon. Panen muusika mängima ja tatsan toas sihitult ringi. Plaanid, mõtted, kohustused, ahhh! Järgmine tass. Loen raamatut, loen ja väldin kohustusi. Mõtlen ja unistan millestki muust. Aeg läheb ja möödub. Avastan, et pole jälle midagi söönud, ei taha ka. Veel teed. Õhtu saabub ja ma ei hakka vastu. Räägin tuppa astuvate inimestega. Kuulan, vaatan. Peagi saabub uus päev, olen tublim! Kurat, pean olema! Olgu te neetud, kes te oma asjad õigel ajal tehtud saate!

gegen zwölf

2008-11-10T23:23:00.003+02:00

Deaf Ted, Danoota, and me

Thorg hilly grove and burly ive,
Big daleys grass and tree
We clobber ever gallup
Deaf Ted, Danoota, and me.

Never shall we partly stray,
Fast stirrup all we three
Fight the battle mighty sword
Deaf Ted, Danoota, and me.

With faithful frog beside us,
Big mighty club are we
The battle scab and frisky dyke
Deaf Ted, Danoota, and me.

We fight the baddy baddies,
For colour, race and cree
For Negro, Jew and Bernie
Deaf Ted, Danoota, and me.

Thorg Billy grows and BurnIey ten,
And Aston Villa three
We clobber ever gallup
Deaf Ted, Danoota and me.

So if you hear a wonderous sight,
Am bluster or at sea,
Remember whom the mighty say
Deaf Ted, Danoota, and me-
(sometimes we bring our friend, Malcolm.)

jah, just nii, edasi ja edasi ja edasi. Me kõik särame edasi.
hipsters and squares.
1964

zig zag

2008-09-08T20:58:00.002+03:00

Bussi kell näitas kaheksast möödunud viiteteist minutit, kuid aeg õues peegeldus läbi klaasi ning pani meid uskuma, et kell ei ole rohkem ega vähem kui üheksa läbi viis minutit. Kumba aega uskuda? Kumba tahta uskuda? Sulgesin silmad ning pidasin nõu. Kaalukausi raskem pool jäi püsima valgustatud bussi esiotsale, kus keskealine veidi kulunud kampsuniga juht vilumusega rooli keeras. Peas hakkasid jooksma sõnad ning nende tähendused - tähemärgid oma mõnusa keraja kuju ja olemusega. Mõte jäi peatuma linnal, mis kannab nime Liverpool. Huvitav, millest selline nimi? Selge, ega nimi ei riku meest, aga Maksabassein!? Väikesel poisil bussis oli seljakoti peal hiiglaslik Ämblikmees. Tõtt öelda, mõjus see suisa hüpnotiseerivalt.Oli ikka kole kott küll. Loodetavasti tulevikus me jagame seda arvamust.

Käisin oma enda väikese peaga välja valitud valikkursusel - ruumikunst ja popkultuur. Kahtlemata väga huvitav, aga jällegi - kallis õppejõud, arvestades kõiki traditsioone ja ülikooli olemuslikku palet, püüdke siiski leida oma jutus mingigi seos. Pole viga, küll läbi närib.

Jällegi ei saa mööda Kanutist, kus linastus Eike Ülevainu "Käed". Soe ja mõnus, ma olen alati kätest lugu pidanud, ka seekord. Ka käed tantsivad. Kui tihti me tegelikult tähele paneme, mida meie käed omatahtsi teevad? Heitke neile korraks pilk.
Samalajalveeall: Noah And The Whale - Rocks And Daggers

Oli päev, mis õigustas elu.

päike soojem, taevas sinisem.

2008-09-07T21:41:00.002+03:00

Dennis Potteri näitemängu tegevus toimub ühes väikeses Edela-Inglismaa külas Teise maailmasõja ajal. Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud. See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale.

Vaieldamatult suurepärane, tasub aastate pärast meenutamist. Auga oli välja teenitud ka parima lavakujunduse preemia aastal 2008.

Tee oli vaheajal küll tina sulamistemperatuuril, kuid pole viga. On ennegi ette tulnud.

Ta elab lossis. Küll lagunenud, aga ettekujutus on meil kõigil ju piiritu. Sest me ju KÕIK teame, mida imre sooäär muusikakoolis tegi.

Nüüd on herilasedki alkohoolikud.

1.

2008-09-01T20:25:00.003+03:00

Kujutage nüüd ette, et olete hommikul linnas ning ostate värske lehe. Istute maha ning avate selle. Loete oma kursusekaaslase artiklit ning rüüpate kohvi. Järgmisel hetkel astub sisse Vseviov ning räägib teile kõigest kaunist. Oli meeldiv? Kahtlemata.

Päeva nael oli muidugi koos lehega tasuta saadud Kuldne Börs. Kui te otseselt tööd, eluaset ega mootorsõidukit ei otsi, siis on elu kohe ilusam.

Oma osa sai kätte ka esimesest saksa keele tunnist, kus karjakesi rongi imiteeriti ning üksteist pallidega loobiti.

.

järjejutt no. 43

2008-08-31T17:54:00.002+03:00

Niisiis. Koht: maakodu, seletamatu arv õunapuid ning sõgedalt külm ilm. Pika heina seest veel mõneti usside ja teiste pudulojuste poolt söömata õunu otsida ei kuulu meelistegevuste hulka. Arvamus idüllilisest suvelõpu õunakorjamisest on petlik. Karm reaalsus lööb sulle näkku 3 herilasega, kelle einestamist sa juba oma kohalolekuga segad. Lisaks sinu viljade söömisele on nad ühtlasi kolinud ka sinuga ühe katuse alla. Oma leiba ma nendega igatahes ühte kappi ei pane. Ma lausa kuulsin, kuidas nad kambakesi mu üle naersid, kui üritasin neile läheneda lihtlabase putukamürgiga. Loodus on ilus. Loodus on tore. Senikaua, kuni Ta minu peal roomama hakkab.

Jättes selle, on käimas (täna küll lõppemas) Augusti Tantsufestival. A. Noormetsa "Vaterland" oli selline...huvitav. Täpselt niimoodi huvitav, nagu on üks "huvitav" roog, mille kokk sinu kõrval istub ja uurival pilgul arvamust küsib. Kolm tegelast, 2 naist ja mees, istuvad igaüks oma laua taga koos hulga igapäevaste tarbeesemetega, lastes neid aja möödudes järjest käiku. Oli imemist, pesemist ja määrimist. Oli lummav, kuid uinutav. Kogu lugupidamise juures, oli tervet Heino Elleri "Kodumaist viit" kuulata natuke piinav, kui lavalolijad selle vältel vaid pead liigutasid. Kuid pole viga, peale seda ruttu Juuksurisse ning kõik tundub kohe sügavam.
Nele Suisalu ja Florent Hamoni koostöö oli aga paeluv. Pooleldi improviseeritud tunnike möödus äärmises rahulolus, armudes veel enam inimese kehasse. Raske oleks veel midagi lisada.
Kuid nüüd lahkun selle aasta viimast augustiõhtut veetma koos Francesco Scavetta loominguga.

Uitades ringi hilissuvisel tänaval koos paki piimaga.

2008-08-30T14:13:00.006+03:00

Mõtestada enesele lahti nädala möödumine ning taasavastada kaotatud mina.
Kohtuda tundmatutega ning muuta nad tuttavateks.
Avada uksi ning need enese järel sulgemata jätta.
Astuda toast õue ning säilitada soojus.
Tunda rõõmu hilinevast bussist lihastlõikava külma käes.
Ärgata varahommikuse peavaluga.
Valetada toredale naabrivanamehele, et säästa ennast.
Valetada enesele, et säästa teisi.
Lüüa varbaid vastu ennastsalgavaid uksepiitu ning unistada jää olemasolust.
Kõndida mööda lõputuid treppe ning unistada liftist.
Unustada nii mõndagi.
Kuulata iseenesestmõistetavat.
Kohtuda armsatega ning näha neid lahkumas.
Uskuda, vaatamata vastupidisele.

Täna, mil sõnad tähendavad vähem, kui eile.
ob
la
di

2008-08-13T22:50:00.000+03:00

Turin Brakes, 12 Rounds, Jens Lekman - muusikud, kes mõjusid just nüüd turgutavalt. On, kelle peale loota.
Muidu on, nagu on. Tee, vihm, muusika ning mõtted rändamas kaugele, kaugele.

Pagan küll.
Kas võib üldse kunagi täiesti aus olla? Nii teiste kui endaga. Või on tervislikum alati midagi ütlemata jätta? Aga kui inimene tõesti ei saa aru, ei mõista, kui talle seda puust ja punasest selgeks ei tehta? Või ei taheta aru saada?
Lilled närtsivad, kui neid ei kasteta.

Punased taburetid.

2008-08-04T23:18:00.000+03:00

Nagu suur Arcimboldo oleks lausunud: "Ma olen kõik oma köögi- ja puuviljad kasutanud valedel eesmärkidel." Või noh, keegi ei saa ju vastupidist väita, ega? Leian end imelikus tujus ja olukorras. Mis iseenesest ei ole midagi uut, õigemini peaks ma juhtima tähelepanu oma tunnetele vaid siis, kui need ei ole imelikud, aga mis lõbu selles oleks. Milline muhe lausevärdu. Oeh, pole jälle tükk aega kirjutanud. Huvitav, see kõlab justkui mul oleks kellegiga selles osas leping ja ma olen jälle tähtaega eiranud. Olen mõneti nii kinnine, et isegi ekraaniga ei ole ma võimeline südamest rääkima.
Mu jutt ei jõua jälle kuhugile. Pagana keeruline on kirja panna, et täna käisin EKAs ja tegin seda ja teist. Pigem kirjutaksin, et ei ole midagi ilusamat ühest üdini õnnelikust hetkest ning midagi hirmsamat, kui sellest järgmisel momendil ilma jääda. Ehk olla avatud, kuid ähmane. Täna oli mul üle pika aja tahtmine olla üksi, täiesti üksi, ihuüksi. Viimasel ajal olen seda meeletult kartnud - üksi olemist nimelt. Juba tund üksi olemist ning olen kergelt hulluks läinud. Kõik sõbrad ja tuttavad läbi helistanud, viis tassi teed joonud, kuusteist korda rõdul käinud, kolm korda koti sisse ja lahti pakkinud ning lõpuks peaaegu, et joostes lahkunud. Samas (ma hindan väga oma ebastabiilsust) põgenenud paigast taas mõne aja möödudes samuti lahkunud ning leidnud end jälle läbikogetud olukorrast. Vihastanud, hüsteeriliselt naernud ning tavalisest mitmeid tunde rohkem maganud. Raudbetoon.
Seekord võite lahkudes tomatit haugata.

2008-07-21T23:12:00.000+03:00

(Hapu)kurgihooaeg.

Suur hingetõmme ja ma karjun end sõnadest tühjaks!

Jalad õhku tõstan ja alla enam ei vaata,
ei korda ei laima, ei tüüta ei paina.

Jumalaga
(minnes, haara kurk.)

naasnud varbad.

2008-07-06T15:32:00.000+03:00

Ma istun nüüd lõpuks maha ja kirjutan oma jäljed ekraanile. Mõtted, mõtted, keerulised käänud, osatud rõõmud, lahjendamata joogid ja karusmarja koogid.

Olin Berliinis. Olin suures linnas, mis oli hämmastavalt hubane. Lausa nii, et kui üks hetk end Potsdamist avastasin, siis ihkasin kiiremini tagasi pealinna. Berliin ei olnud koht, kus veeta nädal või paar ning peale seda mõelda ohkava hingega rahulikele kodutänavatele, vaid osutus paigaks, kus ma oma elu võiks hoida. Arvestades mind võib mu arvamus pikemal sealviibimisel muidugi muutuda. Berliin oli mugav – just, mugav on see sõna, mida ma otsin. Oma suurusele vaatamata tundusid kohad palju rohkem jäsemete ulatuses, kui Tallinnas. Ei tekkinud nö. päraperse tunnetust. Kuid leiva järele tekkis küll puudus, kui juba mitmendat hommikut järjest peab enesele kuiva saia sisse ajama. Ja kurgi ja tomati ja salati. Ma armastan bahne nimedega S ja U. Ma jään igatsema kiiret ühistransporti. Ma jään igatsema odavat veini ja x-baari ja muidugi Bao-Baod. Berliin oli minu vastu kena.

Hullumise periood on käsil. Ülekeedetud viinamari roomamas alla krohvitud seinalt.

2008-06-29T00:39:00.000+03:00

mööda käidud radu.

2008-06-14T11:16:00.000+03:00

Vahepeal juhtus nii mõndagi, aga ta oli liiga uimane, et seda kirja panna. Siiani.
Igatsus tungib rüppe, kuigi kõik ju alles algas. Ikkagi, ärge tulge naerma. Hetked on õndsad, kuni nad taanduvad. Õrn hing saab hukatuslikuks.
Kontsert ja teater ja heli ja kiri ja pilt ning tükike vaikust lava tagaosas.

Kunagi räägin kõigest lähemalt, olen truu.

2008-06-08T17:43:00.000+03:00

Parim hetk olengust.

2008-06-02T21:10:00.000+03:00

Olen kodus ja koristan. Loodan niiviisi ka eneses veidike korda luua. See selleks.
Kas muljetaks?
Peale ajaloo lõpueksamit suundusid sammud Põlva poole. Noh, kui nüüd täpne olla, siis ikkagi bussirattad, mina ei pidanud selle jaoks nüüd kohe üldse pingutama. Tallinn-Põlva: 3 ja 1/2 tundi. Mu vaene selg. Igatahes kohale me jõudsime ja täis me lasime end sööta. Järjekordsed plusspunktid kõikidele vanaemadele. Põlva ise oli tilluke. Selline, et kui sa hästi kiiresti jooksed, siis saad linnale värvilise paela ümber siduda. Armas, samas depressiivne. Ühe õhtu romanss. Ei teagi kohe, mida selle linna kohta kirjutada. Eesti väikelinn oma võlude ja vigadega. Osse oli jube palju, mõni tahtis end lausa ristida. Sinised ristirüütlitest linnud olid mõnusad, jalutuskäik metsas oli mõnus, pulgata pulgakomm oli mõnus, õhtune päike oli mõnus, looduse lõhn oli mõnus, lukustamata uksed oli mõnusad.
Järgmisel hommikul Tartusse.

jääb pooleli.

jätk.
Tartu oli palav! Ning ärge tulge mulle rääkima, et Tallinn on suvel pahapaha, Tartu on samamoodi debiilikuid täis. Kaltsukatest ei leidnud seekord midagi. Kõht oli hullumoodi tühi ja nõudis hiina toitu ning seda ta ka sai. Ma vabandan oma kidakeelsuse pärast, ma olen natuke liiga uimane ja joogine. Tunnen siiski tungivat vajadust kirjutada, justkui oleks see mu kohustus. Ärge laske kunagi asjadel, mis teile tõsiselt rõõmu pakuvad, kohustusteks muutuda! See võtab neilt nende algupärase võlu. Igatahes Rüütli tänaval ei taha ma tükk aega kõndida. Tartusse minek oli erakordselt piinarikas. Paljutõotav algus keeras oma nägu drastiliselt, kui bussi astus mitmepealine kamp puberteetikuid. Võeh! Teerulli oleks vaja. Nii, ma jäin kirjutamise ajal korra magama. Tartust tagasitulek möödus ka magades. Eile öösel magasin ka 15 tundi järjest - see on minu jaoks midagi erakordset. Muidu oli tore reis eemale Tallinnast, kuid siia tagasi saabudes tundsin, et olen kodus. Nüüd peaks kirjutama ka klassiekskursioonist. Ma nimetaks seda pigem klassiolenguks, aga ma vaatan, kuidas mul vaimujõuga asjalood on.

2008-05-29T20:49:00.000+03:00

Adjöö. Põlvasse ja Tartusse õnne otsima. Ja no muidugi enne ka törtsuke ajaloo lõpueksmit.

kiri enesele no. 57

2008-05-26T18:23:00.000+03:00

Tunnen end eriti halvasti - nii vaimselt kui füüsiliselt. Mis kõige närvesöövam - ma ei suuda leida asja tuuma. Hommikust õhtuni sama kripeldav karjuv motoorne rahutus, mis iga päevaga aina hullemaks läheb. Tunnen, et pole ka mitte kellegiga rääkida, lähen kõigiga tülli ja nean end südamepõhjani. Justkui sööks iseennast luuni välja. Karjuda enesest kõik välja - pole oskust ja inimest, kes selle laadungi vastu võtaks. Kergustunded käivad lainetena üle vaid juhul, kui end absoluutselt kõigest välja lülitan, kuid mis lahendus see ka on? Ma ei suuda keskenduda ja ma tahan kogu aeg midagi teadmata, mis see on. See on midagi tunnetuslikku, mis mul tabamata jääb. Ma ei taha kellelegi sellist olukorda, loodan, et saan sellest ka ise varsti üle. Juba mitu nädalat ei ole minust lahti lasknud ka kerge terviserike, mis käib minule, kui tavaliselt väga tervele inimesele, üpris närvidele. Tujud vahetuvad kiiremini, kui ma suudan kellegi tehtud nalja üle naerma hakata. See kuradi ebastabiilsus ei ole mina. Mina olen rahuliku südamega inimene, kellele ei ole palju tarvis, kui vaid seda, et olla õnnelik! Mille pagana pärast ma siis omaenese kehas kedagi teist mängin!? Mängin on vale sõna. Ma ei tee seda ju meelega, kontroll enda üle on käest läinud. Aga ma tean, et saan sellest üle, olen hullemastki üle saanud. Saan ka seekord. Vaja on vaid häid sõnu headelt peadelt. Kohe tuleb suvi, kohe on keskkool seljatatud ja väike Ulla saab taas olla ta ise. Loodetavasti.

kõrgel.

2008-05-16T21:46:00.000+03:00

Ma pole seda blogi ammu kasutanud eesmärgiga rääkida oma elust. Selmet loon jutukesi teistest, kuid neis peab olema ka osake mind, kuna muidu ma neid ju ei kirjutaks. Kohe ei oskagi panna sõnu ritta selle jaoks, et rääkida, mida ma just täna tegin. Tähtsusetu. Või mitte tähtsusetu, vaid ilmetu. Samas elu ei ole ilmetu, aga pressides teod sõnadesse, muutuvad nad tükimaad ilmetumaks. Ei, ei - millest ma räägin!? Sõnad on meie sõbrad. On mul üldse miskit vajadust seda siia kirja panna?

Täna paistis päike ja ma istusin tema kiirte all ning vaatasin müüriservalt alla sügavusse. Minu silmapiiril kõikusid puude ladvad ning minu kõrval naersid inimesed.

Täna istusin klassiruumis ja pidasin peenikest naeru enese üle.

Täna tundsin end üksikuna.

(üles)tunnistus.

2008-05-14T18:21:00.000+03:00

Ma pole pea kolm kuud siia sõnakestki kirja pannud. Tuleb tõtt tunnistada - olin selle paiga juba ehk unustanudki. On juba mai ja ega juunigi kaugel ole. Paistab päike ja suureneb vajadus kellegi järele. Suureneb vajadus kellegi järele ja tahtmine joosta kaugele kaugele ära. Ma kirjutaksin teile kaks korda kuus, et öelda: "Olen õnnelik." Millest rääkida? Sellest, et hetkel on käimas kooli lõpetamine ja ma peaksin siinuste ja logaritmidega tegelema? Ei. Sellest, et ma olen tüdinud ja otsin sõpra? Ei. Sellest kõigest, mis on vahepeal juhtunud? Juhtunud on palju, samas vähe. Niiviisi on raske alustada. Rääkida saaks ju kõigest, aga kõike ei maksa alati rääkida. Viimasel ajal olen hämmastaval kombel leidnud enda seest rahu. Muidugi kõigub see pidevalt võrdlemisi suure amplituudiga, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud sellist tunnet. Tunnet, et päike paistab ja muud polegi tarvis! Kui ma ainult iga päev komistaksin õnne otsa! Ma ei oska elult midagi tahta. Ta meeldib mulle ja ma loodan, et ka ma talle meeldin. Ikkagi, mis siis vahepeal juhtunud on? Mu sõltuvus suureneb järjepidevalt, päevad on muutunud pikemaks ja nahale on tekkinud kerge jume. Ma olen saanud aastakese vanemaks ja aastakese nooremaks. Kuid, mis on vahepeal juhtunud? Muru on läinud roheliseks ja puud on selga tõmmanud kevadrüüd. Ning mina olen istunud murul ja vaadanud pilvi ning rännanud nendega kaasa lootusega mitte kunagi naasta. Olen kahelnud endas ja teistes, olen neid leidnud ja kaotanud. Olen elanud kaks ja pool kuud.

kolmapäeva õhtu.

2008-02-27T20:37:00.000+02:00

Andestust, monsieur, et Teie jalge ette langesin ja nõtkeid jalgu suudlesin.
Andestust, monsieur, et aimamata Teie uhkust Teid enesele lubasin.
Andestust, ei mõistnud ennast leida oma tahtmiste sasipuntrast
ega soovinud enamat, vaid kõike.
Andestust, monsieur, et õhtutunni aol end une rüppe heites Teid enesega katsin.
Andestust, et lootsin anda hetke häälele, mis kaugusest kumades mind ahastusse mattis.
Andestust, monsieur, vaid üht ma palun veel
andestust.

Lund ei sadanud.

2008-02-07T20:57:00.000+02:00

Lind lendas katusele ja lasi kuuldavale valju kraaksatuse. Enne istumispaigale jõudmist oli ta saatnud 5 meetrit allpool kõndivale punase baretiga neiule väikese valge ja sooja kaksühes paketi. Lind jäi katusele istuma ja neiu baretti virsikulõhnalise salhvrätikuga puhastama. Lund ei sadanud. Kulunud kohvriga mees kõndis neiu poole ja mõtles mummulisest suurest vanaemast ja tema päevinäinud ahjuroobist, millega sai kunagi päikselistel päevadel kartuleid võetud. Kohvril läks katki üks lukk ning vallapääsenud portfelist jooksis välja kullakarva hiir. Lund ikka ei sadanud. Hiirt nähes kargas neiu oma pooleteisemeetri kõrgusele ja karjatas. Kulunud kohvriga mees laskus käpuli ja kattis pea kätega. Kullakarva hiir jooksis kaugusesse ja mõtles mummulise suure vanaema keldrist. Neiu valge laiguga punasel baretil lasi lahti pagariäri uksekaunistusest ning mees kulunud kohvriga sulges oma pagasi ja lõi mööda minnes varba vastu kellegi identiteeti. Lund ikka ei sadanud. Neiu kohendas langenud sukkpükse ja pööras vasakule. Lind katusel lõpetas seedimise ja lendas samuti vasakule.

2008-01-21T23:40:00.000+02:00

Nüüd võiks keegi pausile vajutada.

23

2007-12-23T21:41:00.000+02:00

"Sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam." Nii oli plangu peal kirjas. Just täpselt nii - kellelegi ei meeldinud enam keegi. Mida oli see keegi teinud sellele teisele, et too enam viimasele ei meeldinud? Äkki ta polnudki midagi teinud, äkki oli tegemist vana kulunud olukorraga, kus tulevad mängu närvid. Just need, mida mööda kogu tarvilik info meis liigub. On olukordi, kus need samad närvid võtavad nõuks ja hakkavad meie teiste närvide peal koperdama, nö. närvidele käima. See on tegelikult jube nõme olukord, kuna otsest põhjust ei ole kunagi, aga närvid räägivad peale augu pähe, et ikkagi on. Ja nii hakkabki plangu peal olev isik plangu ees seisnud inimesele närvidele käima. Mis seal ikka, käigu! Ta otsustas selle peale mitte rohkem mõelda ja unustada tõsiasja, et temagi närvid olid kahtlastel läbirääkimistel tema peaga. Lund maas ei olnud ja väljas oli kas hilissügis või varakevad. Tegelikult oli päev enne jõule. Kell ei olnud just palju, aga väljas oli pime ning tänavalaternad olid otsustanud see õhtu mitte möödaminejaid valgustada. Isegi külm ei olnud. Ees vedeles pooleldisöödud banaan, mõni hetk hiljem jõudis silmapiirile ka viimase koor. Just selle peal ta libastuski. "Tervislik toitumine imeb". Just nii oli plangu peal kirjas.

3

2007-12-15T14:34:00.000+02:00

Tõusin üles ja läksin õue. Trepi viimasel astmel peatusin ning vaatasin taha, ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin peale. Olin neljandas vagunis kolmandas kupees ning tundsin läheneva paremakäelise tumedapealise inimese lõhna. Peatusin, et vaadata taha - ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin maha. Olin üleval ja läksin tuppa. Viimasel trepiastmel peatusin ja vaatasin taha - olin kaugele jõudnud.

Lahkusin kiirelt joostes. Ei vaadanud taha, kuid komistasin sellegi poolest. Kukkusin ja lõin põlve veriseks. Jäin istuma ja tundsin läheneva kolmejalalise kummuti häält. Tõusin üles ja jäin seisma. Järgmisel hetkel olin kadunud. Lehed minust ei rääkinud. Antiigipoodi olid eelneval öösel rüüstanud kolm maskidega meest.

Muusika oli nii vali, et ma ei kuulnud heli. Klaas minu kõrval läks ümber ja põrand kleepus terve õhtu. Inimesed roomasid ringi ja mängisid iguaane. Ühel tuli see hästi välja. Ma tõusin püsti ja kuulsin vaikust. Vaikus mind ei kuulnud. Ma kukkusin ümber ja mind söödi ära üheteistkümne näljase iguaani poolt.

Silvester.

2007-12-12T20:50:00.000+02:00

"Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud." Käsi toetamas loidu pead, juurdles Silvester fakti üle, miks rindlauset alati Lutsu näite varal tutvustati. Veel meenusid talle labased naljad teatavate naiste kehaosade kohta vanaldaselt hallipäiselt pedagoogilt kuskilt Kopli kadunud tänavatelt. Veniva jutu kordus oli lausa väljakannatamatu. Klassis valitses tööka mesilastaru sisemust jäljendav sumin: oldi kuidagi rahutud. Kõik olid oma mõtetes juba külmade kahhelkividega ümbritsetud sööklas ning ajasid kurgust alla suurt ja rasvast grillvorsti. Silvester hakkas vaiksesse, kuid sugugi mitte rahulikku unne suikuma ning pea käte vahel muutus aina raskemaks. Milline ajaraisk! Aga mida paremat oleks tal hetkel olnud oma ajaga peale hakata - kõik lokaalid üksikutele rändavatele hingedele olid ju veel kaua kinni. Poiss tema kõrval kritseldas midagi pisikesse musta-punasesse märkmikusse ning näis olevat kõigest muust justkui ära lõigatud. Poisi nimi oli Illimar ning ta ei meeldninud teistele. Temas oli midagi salapärast, arusaamatut ning viimane peletas temast inimesi eemale nagu vesi kassi. Illimar kirjutas muudkui edasi ega pannud tähele, et keegi temast mõtleb. Õpetaja klassi ees kõrgendas häält, püüdes end niiviisi märgatavamaks teha. Ta oli veidi küürakas kiitsakas keskeakriisile lähenev mees, kes alalõpmata enesele märkusi tegi. Keegi ei võtnud teda tõsiselt ning tema tunnid olid muutunud keskpäevasteks puhkehetkedeks. Silvester jälgis tasaselt seieri sunnitud tiksumist. Haridustee lõpuni oli veel pool aastat, tunni lõpuni veelgi kauem. Klassiukse tagant kostis väiksemate koolikaaslaste lõbusat kilkamist ning umbkeelse koristajatädi sõimamist. Ju oli üks neist järjekordselt mõne harja või ämbri ümber ajanud ning nüüd oma teo eest plehku püüdis joosta, kuid kuuldavasti saatusliku kämbla haardesse sattunud. Õpetajat rohelise kulunud tahvli ees näis kogu see segav vahejuhtum häirivat ning hetkeks kaotas ta jutujärje, kuid püüdis viimase hoogsa käeliigutusega kohe kinni. Kui väljast enam ühtegi heli ei kostnud, jäi Silvester magama. Enne lõplikku uinumist, kuulis ta veel kellegi närvilist pastapliiatsi klõpsutamist ning klassiõe raskeid ohkeid enda tagant. Unes oli Silvester oma vanaema juures. Laual olid täpilises vaasis karikakrad ning köögist hõljus õunakoogi sooja lõhna. Toolijala juures maas lamas suur pruun ja uskumatult karvane koer, kes altkulmu saabuvat kooki rihtis. Silvesteri äratas unest kohutav lärm, mis teatas piinarikka tunni lõpust. Hämmastav, kui kiiresti olid kõik jõudnud juba ära joosta. Ta võttis oma nukralt löskil koti ning lahkus. Tema taga sulges õpetaja klassiruumi ukse ning pomises endamisi: "Saaks naid vaid suureks." Silvester muigas.

On.

2007-12-03T20:52:00.000+02:00

Ei ole olemist, on vaid elu.
Ei ole minevikku, on vaid tulevik.
Ei ole edu, on vaid õnn.
Ei ole lugu, on vaid viis.
Ei ole tahtmist, on kohustus.
Ei ole rõõmu, on vaid hirm.
Ei ole lõppu, on keskpaik.
Ei ole tasu, on vaid palk.
Ei ole valgust, on selgus.
Ei ole aru, on mõistus.
Ei ole olemist.
On.

Teate, teil on nõme nimi. Üldiselt olen ma nõme inimene.

2007-12-01T21:08:00.000+02:00

Jõulukuu algas, õnnistatud olgu kõik te pudulojused!
Kopli. Külm. Kaltsukas. 40 krooni ja stiil missugune. Kui stiilina saab võtta sinist peletuslikku seelikt võrksärgi ja ühekroonise poolnahktagiga. Ärgem unustagem neoonrohelist läbipaistvat seksuaalsust pungil õlakotti. No selle kandja saab kindlasti vähemalt midagi täis olema. Jube tore on osta riideid kaalu kaupa. Üldse on tore maksta sületäie nilbuste eest ainult mõnikümmend krooni. Külm oli aga küll. Minu auavaldused tädikestele, kes vesti eest ühe krooni saamise eesmärgil on nõus sellise ilmaga külmetama. Tõde märgates, neil pole eriti valikut.
Küsimus: miks ühistranspordil alati nii kaua aega võtab? Ei, mul ei ole pidevalt kiire ja blaa-blaa. Mul on külm!
Teeviit ajas mind veel rohkem segadusse, selgus my ass. Suutsin enesele veel ühe valiku pähe tiirlema panna, kui läheks äkki BFM-i helioperaatori tööd õppima. Mulle isegi meeldib see mõte. Tahes-tahtmata tekib mul aga automaatselt arvamus, et ma ei ole kohe kindlasti piisavalt hea ja tubli ja konkurentsivõimeline ja mida kõike veel ning mida ma üldse üritan!? Mul on vist vähe usku iseendasse. Noh, aga vähemalt on mul nüüd kotitäis pastakaid ja komme. Halleluuja.
"Dasepo vallatud tädrukud" pani pea valutama. Ei tea nüüd, kas sisu pärast või teises reas istumise tõttu. Rohkem viimast ja vähem esimest.
"Nafta" NO-s oli geniaalne.
Sakala auk on meeliköitev, eriti õhtul koos lumega.
Teha on palju, aga viitsimist vähe.

Vähemalt mõni end inimeseks pidav elusolend arvab, et ma olen tark. Seegi hea.

2007-11-21T18:14:00.000+02:00

2007-11-20T11:00:00.000+02:00

Tulin peale kaht tundi koju, halb hakkas. Eriline mõte oli ka kooli minna. Tänane päev läheb jälle "people are particulary stupid today" alla. Oleg võiks võtta oma energia, mida ta saab klassi ees egotsemise arvelt ja kasutada seda näiteks elektrienergiana oma kodus minust eemal. Ei, aga ikka peab mölisema ja ajuvabu argumente tooma. Jäin tundi maksimaalselt 3 minutit hiljaks, loomulikult oli ta selle aja peale jõudnud juba klassiukse lukustada. Passisime Hendrikuga kahekesi ukse taga ja ootasime alandlikult kuni meid sisse lastaks. Fakk, ma ei ole sulle mõni peni, keda võib ukse taha jätta. Urr. Hendrik tegeles koputamisega, mina ei kavatse iialgi Olegi ukse taga kraapima hakata! Sitt lugu, ei tule üldse sellisel juhul. Minul kui õpilasel ei ole õigust hiljaks jääda, aga sinul kui õpetajal ei ole ka mingit õigust õpilast mitte tundi lasta, isegi juhul kui ta on üüratud 3 minutit hiljaks jäänud. Lõpuks kui ta meid ikkagi suurest vastutulelikkusest klassi lubas suutis ta mind veelgi enam välja vihastada. Tema võtab nõuks ja ei viitsi selle pika mittekohaloleku aja jooksul välja pandud puudumist eemaldada. Mingu rääkigu ma Raaga, et see midagi teeks. Selline ikka ei ole! Nähtavasti on, palju õnne - see ongi teie poolt pärjatud aasta õpetaja. Üks p siia-sinna, vahet pole, aga põhimõte juba on!

In other news: PÖFF käib - see on tore. Euroopa parimad lühifilmid olid väga head, Korea tudengifilmieri oli ausalt öeldes nõrk. Aga see eest on meil kabangaautomaadid ja palju pipart, soola ning salvrätikuid, et perfonksi teha.

!

mIs mÕttes?

2007-11-14T19:10:00.000+02:00

Mis mõttes?
Mismõttes?
MisMõttes?
Mis Mõttes?
mismõttes?
ennast kordamast ei väsi,
vaata, kus on sinu käsi,
väike pervo, aura ära
vaata taha, karda kära.

mõistus viib meeletusteni, mida mõista on mõistusliklt mõistmatu.
mõistad?

2007-11-12T18:46:00.000+02:00

You might smell like vanilla, but you are still a gorilla.

Attack of the ego-maniac.

Kudu!
ööm, ääm, tänud.
Aidake rumalal mõista, kuidas ei tea üks abiturient, kes on Viiralt. VIIRALT!! No kuulge, see on juba tõesti elementaarne. Ära tule mulle rääkima, et kunst pole lihtsalt sinu teema. Ikkagi inimene - ikkagi Eduard. Ja Viiralt ei olnud see, kes "Surmatantsu" maalis. Oijeebus.

Mõtlen, et mida Jurga ikkagi oma viienda aastaaja laulus sõnab. Kas tõesti: I did not see, when you crapped into my lifeline!?
Mine sa hullu tea.

Hetkel tunnen end Namiibia kuduna.
Tervised kõikidele kitselistele ja teistele pudulojustele.

2007-11-10T21:02:00.000+02:00

Ma olen praktiliselt terve tänase päeva maha maganud ja seda otseses mõttes. Korralikult püstigi seismine on keeruline, organism on arusaamatult nõrk. Kirjutanud pole ka nii ammu.
Eile oli Krahl. Metal On Metal. Leedukad. Oleme ausad - muusika oli pikapeale ikka äärmiselt närvidele käiv, isegi tantsida enam ei viitsinud, kuna nii üheülbalise helikeele tõttu muutuvad liigutusedki mõne aja pärast samasugusteks. Rõdult sai sellele väga kindla vastuse - tõesti mõni inimene tegi pool tundi järjest ühte ja seda sama kehavõnksutavat liigutust. Ärge saage valesti aru, mul pole mitte midagi selliste ürituste ja vahel ka sellise muusika vastu, aga no kuulge, mehed! Võttes kogu loo edasikandvaks lõiguks ainult ühe lühikese monotoonse korduse, siis minu silmis olete te läbi kukkunud. Muidu oli tore, sai ennast välja elada keset inimmassi, meeletut bassi ja sinist tossu.
Kaks päeva enne veetsin pärastlõuna ja õhtu oma vanaema seltsis. Kahekesi. Eneselegi üllatuseks leidsin meil olevat üsnagi palju sarnaseid arvamusi ja tõekspidamisi. Muidugi teadsin seda ka enne, aga tolle õhtu jookul jõudis see veelgi enam kinnistuda. Oi, ta on ikka võrdlemisi irooniline ja kriitiline isiksus. Ojaa, kas tõesti sarnasus? Hehee.
Koolivaimu mul ikka ei ole. Sain lõpumärgi, nojah, tore küll.
Täna olin väike laps. Riputasin rõdule niidi otsa õuna ja piirde külge linnumaja. Tihaste vaatlemine poollamavas asendis oli mannavahuliselt nostalgiline ja armas. Vaadake ainult sunnikud, et te jälle tervet rõdu põrandat täis ei kaka.
Unenägudeni

2007-10-25T18:22:00.000+03:00

Ükski variant ei kõlvanud talle, ta ei tahtnud nendega oma pead enam kurnata. Ajaraisk. Selle asemel, et lahkuda, jäi ta veel kauaks, lootmata niiviisi käitudes midagi saavutada. Ei, ta vaid tahtis olla, rahulikult koos teistega, keda ta tegelikult oluliseks ei pidanud. Üksindust poleks ta aga suutnud taluda, selle rõhuvat nukrust ja vaikust. Koer haukus õues ja möödasõitev auto suundus paremalt vasakule. Rahe krõbises vastu roheliste puitraamidega akent ja kohe uue hommiku juurde jõudvad seierid tiksusid uniselt oma tavapärast rada. "Hämmastav, kui palju olen ma jõudnud oma üürikesest elust raisku lasta," mõtles keegi tema kõrval. "Teinud kõike, kuid samas mitte midagi." Rääkija hääl mõjus sõnade raskusele vaatamata rahustavalt ja soojalt. Justkui lohutusena, ei tea mille eest. Tal tekkis tahtmine enda kõrval olev klaas ümber lükata ja sellest väljavoolavat läbipaistev-roosakat vedelikku pikalt ja ainiti vaadelda. Täpselt nii nagu talle väga tillukesena oli meeldinud. Aeg oli jõudnud oma tagasipöördumatu lõpuni ning seisatas.

2007-10-08T18:32:00.001+03:00

Vahepeal oli õpetajate päev, olime E-ga kunstiõpetajad, kuigi pigem läks asi vähemalt idee poolest väga tantsuliseks. Tantsust oli praktikas kõik muidugi kaugel. Selle kohta saaks öelda arg üksteise vastu koondunud üheksandike kesaiaskompsitsioon. Ega ajutegevus meil miski odav lõbu ole. Arva veel, et noored inimesed julged on. Päeva kokkuvõtteks tuleb nentida, et kõrgendatud hääletooniga (loe: karjumisega) saavutab kõik. Lohutuseks oli meie valduses terve võimuvõtmis päeva jooksul avar kunstiklass, mis tagas kahele kaunite kunstide noorõpetajale mõnusa äraolemise. Tseremoniaalsete lõikude korraldajate vaimuüllitis jättis pehmelt öeldes soovida. Või kui see sõnastus on liialt karm, siis saab ka teisiti - on veel tublisti arenguruumi.

Mõtlesin, et elan siin natuke oma pahameelt välja ning avaldan arvamust teatud T. kohta, kuid otsustasin mitte raisata väärtuslikke sõnu ebaoluliste inimeste peale.

Oma mõtteid hetkel ei avalda.

2007-10-02T16:08:00.000+03:00

Mõtlesin, et tähistan oktoobrikuu algust ka siin. Google arvab, et oktoober on just selline.

Kõrvale Mute Math "Typical".

2007-09-27T21:36:00.000+03:00

21.37

oopus ideedele.

2007-09-26T20:37:00.000+03:00

Oli pime ning kaks neidist otsisid tänavalaternate valguses surnuaeda. Tänane õhtu oli oluline - täna läksid nad matustele, mille nad ise kavatsesid õhtupimeduses korraldada. Oli tarvis teele saata keski väga oluline - konn. Mitte lihtsalt konn, vaid Konn - ideaalse mehe võrdkuju. Oli aeg edasi liikuda ning mitte koha peal tammudes olevikku takerduda. Leidnud viimaks surnuaia peaväravad, astusid nad julgelt sisse. Ärge arvake, et see kõik oleks juhuslik olnud, spontaanne küll, kuid mitte juhuslik. Oldi korralikult varustatud ning üks neist võttis kotist välja suure taskulambi, et armsa konna jaoks kõige sobilikumat kohta leida. Mindi mööda surnuaeda aina edasi ja edasi, taskulambi valgusvihk valgustas erineva kuju ja suurusega hauaplaate ning riste. Puude otsast kostis aeg-ajalt vareste ning harakate kisa. Viimaks jõudsid nad sobiva paiga juurde. Toimetanud kõik tarvilikud rituaalid, mille hulka kuulusid ohtrad tordiküünlad ning omatehtud värsiread, saatsid nad maetava manala teele. Oli ilus õhtu surnuaias ning kerge tuuleiil vihises tasa nende mantlisabade alt läbi.

Öelge nüüd, et me pole kunstnikud.

2007-09-26T20:34:00.000+03:00

Ning sõnu polegi tarvis.

2007-09-23T22:16:00.000+03:00

Järgneva jutu eest vastutavad isikud kahtlevad mõneti oma vaimses tasakaalus, kuid eksisteerivad siiani. Life is hard - so are we.

U: Üliüldiselt oled sa seisukaohtu.
E: Aga tädi Maali kasvatab piparmünti.
U: Ma ei kahtlegi selles.
E: Julmur.
U: Ütles ta ning lähenes tasasel sammul kirvele.
E: Kuid seina juurde jõudes avastas ta kaaslase õnneks, et lipsustatud kirves oli seinalt eemaldatud ohutusse kohta.
U: Äkki kuulis ta selja tagant krabinat. Ümber pöörates ei uskunud ta oma silmi. Seal oli Vadim.
E: Käes TEMA kirves! Oli saabunud kättemaksuaeg!
U: Kirveomanik haaras ta käe, asetas selle alasile ja lõi. Saabus vaikus, mida lühikese aja pärast hakkas segama kellegi summutatud naer.
E:Võiks öelda, et selle vereloigu jälgimine oli lummav, kuid tegelikult olin hirmust aru kaotanud.
U: Ainiti sõbra olematut jäset silmitsedes, kuulis ta ta lõpuks kaugusest hüütavat: "Tee midagi, aita!" Ta jooksis välja ning saabus hetke pärast tagasi pangetäie jääkülma veega. Mõistmata oma viimast käiku ning viimsetki arunatukest kaotades, kallas ta juba minestusse langeva sõbra veega üle.
E: Matusel heitsid sõbra vanemad talle millegipärast väga kirglikke pilke.
U: Vältimaks nõdrameelsete iharaid pilke eemaldus ta suuremast seltskonnast. Tualetis polnud paberit ning kraanist tuli ainult külma vett. Selle viimasega meenus talle too võigas öö. Just sel hetkel avanes uks.
E: Kriuksudes ja krigisedes tundus see võtvat tunde kuigi tegelikult vaid sekund. Elu esimene ja viimane hetk pidavatki kõige pikem olema.
U: Sisseastujaks oli koristaja, kes oli oma mopi kraanikausi kõrvale unustanud. "Heldekene, küll te olete kahvatu," ahhetas eideke. "Mis teiega on?"
E: "Ei midagi!" karjatas ta närviliselt ja jooksis avatud uksest välja. Ta jooksis nii kaua kui jaksas. Hingetuna maha kukkudes leidis ta end ühe kummalise kuju eest.
U: Kuju oli alt rohu juurest juba sammaldunud ning tekst oli praktiliselt loetamatu. Lähemal vaatlusel märkas ta kuju tagaküljele väikeselt graveerituid aastaarvu - 1986. Ei midagi enamat. Kuju ise oli justkui maa alt kerkinud.
E: Täpsemalt ümbrust uurima hakates taipas ta, et oli jõudnud naaberasula keskusesse. Hämmeldunult hakkas ta bussijaama poole kõndima, kuid kui tüdruk klaasi taga viisakalt 25kr küsis, meenus talle, et kõik ta maised omandid peale pesu olid jäänud Kadri toolile.
U: "Neetud," mõtles ta vihastades. Ta kurtis piletineiule oma muret, kuid vaatamata viimase süütule ilmele, osutus blondiin jäigaks mõrraks, kes pidevalt oma üüratute kunstküüntega klaviatuuril klõbistas. "Hakka astuma, luuser," korrutas ta iriseval toonil. Nende juttu pealt kuulanud vanatädike astus selle peale ligi ning pigistas talle kätte 50 krooni.
E: Mitte miski muu peale selle ülitänuliku pilgu poleks suutnud tädikest sel hetkel rohkem rõõmustada. Ta oli muide just kaotanud oma ainsa poja. Blondiinil ei jäänud nüüd muud üle kui Silvesterile pilet müüa. Kuna bussini oli 28 minutit aega, istus ta maha, et mõelda, kuidas täbarast olukorrast võimalikult vähe kahju tekitades pääseda. Ta polnud ju ometigi selles supis üksi!
U: Mõtted jooksid ta peas võidu, kuid üheltki ei suutnud ta sabast haarata. Justkui joobnu õõtsus ta pingi peal, millelt keegi oli küttepuu tarbeks paar lippi eemaldanud. Ta kortsutas taskus oma järelejäänud raha ning mõtles Kadri peale. Imelik, tüdruk ei tähendanud talle enam midagi. Hetkel ei suutnud ta meenutada isegi tema silmi. "Kas sa nagu tahad minna või mitte?" Ebameeldiva piletimüüja kriiskav toon äratas Silvesteri justkui unest. Ta kõndis bussi peale imeliku tundmusega lähenevast halvast.
E: Bussisõit möödus kiiresti, sest sõita oli ju tegelikult kõigest 5 km. Kolmest trepiastmest laskudes tundis ta ainult süvenevat hirmu. Kuhu nüüd? Tagasi Kadri juurde? Või minna hoopis koju? Või peaks ta hoopis Lennarti juurde minema? Ei, sinna ta minna ei saa. Mitte kuhugi ei saa... "Kurat, miks ma nii käituma pidin?!", karjus poolaalasti noormees bussipeatuses.
U: "Silvester, sina või?" Sõnade omanikuks osutus Kadri, kes nüüd hämmeldunud pilgul riieteta kursakaalslast vaatas. "Kuhu sa kadusid? Mis asja sa siin harrastad? Segane oled või!? Jooksed alasti ringi, sodid kujusid. Mida sa selle 1986 aasta all ka mõtlesid? Räägi minuga!" Silvester kuulas tema poole suunatud küsimusterahet ja püüdis toimuvale loogilist seletust leida. "Ma ei tahtnud sind äratada," suutis ta lõpuks tasasel häälel öelda. "Usu mind, riidesse panek ei olnud keelatud," sai ta vastuseks.
E: Kadri hakkas oma korteri poole sammuma; olles teinud 7 sammu pöördus ta ja küsis nõudlikult: "Tuled või?!". Silvester allus kui pahandust teinud kutsikas ning lonkis Kadri sabas Piparmündi tänavale.Kadril kodu asus pisikeses puumajas, kus oli üldse kolm korterit. Vaikides astusid nad sisse ning uks vajus nende seljataga tasase klõpsatusega lukku.

Me oleme keeniused.

2007-09-23T20:09:00.000+03:00

MA JÄLESTAN ANTIIKKIRJANDUST.

muud ei tahtnudki ma öelda.

Tädi Maali.

2007-09-20T17:59:00.000+03:00

"Mulle kolm pakki võid ja pütt piima," palus tädi Maali müüjatari Merikese käest. Autolafka oli just Peedikülas käinud ning vana kaubik kubises lillelistes kitlites tädikestest. Hommik oli karge ning tädi Maali oli esimene järjekorras. Juba kaugelt hõikas ta oma soovi, et vanaldasel Merikesel käed-jalad kiiremini liiguks. Tädi Maali ei olnud just tavaline tädike, kelle aeda oleks täitnud lastelaste kilked ja huilged. Ei, sugugi mitte. Tädi Maali kasvatas hoopis piparmünti.

Kahtlane päev.

2007-09-20T17:40:00.000+03:00

Kahtlemata on tarvis kahelda kaheldavas kasvõi kahtlemise pärast. Rumal oleks ju kaheldavat tõepähe võtta. Midagi ei tasu pähe võtta enne kui oled kõik kahtlused kahandanud ning välja söönud. Väljas on kahtlemata tore süüa, isegi kahtlema ei pea. Kuigi kui toit juba pool tundi on hilinenud hakkad vaikselt kahtlema, muud niikuinii teha pole. Kui toit lõpuks saabub on see kahtlaselt külm ning sa kahtled oma otsuses magustoitu tellida. Lahkud märkamata kelneri kahtlast pilku, mis sind peast jalatallani kahtlustavalt uurib. Üks kuradi kahtlane päev.

2007-09-18T20:14:00.001+03:00

Sõit Sahharini kestis vähem kui kümme päeva,
kuid kohale jõudes tundsin, et mul pole enam aega.
Ronisin üle aia, et kaeda teist poolt,
alla jõudes tundsin vastikustunnet ning lahkusin käed taskus,
tundmata millegi vastu enam suuremat hoolt.

2007-09-18T20:02:00.000+03:00

"Ma sõin banaani, aga see oli viimane ja sai otsa."
Need sõnad kuuluvad ühele naljakale inimesele, kes nähtavasti just niimoodi vestlust alustab.

Lihtsalt geniaalne.

tabav võrdlus.

2007-09-15T12:57:00.000+03:00

Tähelepanu, järgnevad paar rida vingumist (teid on hoiatatud):
Pea on paks ja käib ringi, kurk on okkaid täis, kõht valutab ja sitt on olla.
Selles olekus on ülesandeks antud koostada vene keelne esitlus oma ülikooli plaanidest peale keskkooli lõpetamist. Halleluuja, ma ei taha.
vingumise lõpp.

Üleüldiselt on kaks esimest koolinädalat möödunud nii nagu tigu möödub lamavast koerast - sujuvalt.
Kuid nüüd pean oma sissekande kahjuks lõpetama - lõuna vanaema juures kutsub.

Lood olevikuta.

2007-09-07T20:22:00.000+03:00

Ahv.
Käisin ükspäev suures toidupoes.
Ühes osakonnas töötas müüjana ahv - vististi reklaami mõttes.
Ahv sai oma ülesannetega hästi hakkama.
Viimaks hakkasin ikkagi naerma.
Inimesed imestasid ja ei saanud kuidagi aru, mille üle ma nii südamest naeran.
Seletasin neile tükk aega, enne kui keegi ometi taipas kiirabi kutsuda.

Silmad.
Kooli diskol jätkus mul silmi ainult Jane jaoks.
Lõpuks hakkasin teda peaaegu vihkama.

Miss Estonia 92.
Üksvahe läksin õue, sest oli ilus ilm. Kõik tööd olid juba tehtud, seepärast ei leidnudki ma endale kohe tegevust. Mõne aja pärast tuli mulle hea mõte: kaevata õuele sügav kraav, et vesi hästi ära jookseks, kui kraav vett täis on. Kaevasin kuni õhtuni. Vahepeal sõin, puhkasin ja vastasin küsimustele.

Sõpra tunned hädas.
Ühel päeval selgus, et karu oli ühe meie klassi poisi surnuks purenud. Kogusime kogu klassi käest raha, et lehte surmakuulutus panna.

Tegime heinatööd.
Ühel päeval sadas väga kõvasti vihma. Äkitselt nägime aknast, kuidas isa väljas heina niidab. Otsustasin sööma minna, aga ema käsutas mu kiirabi järele. Õues kohtasin Suurt ja Väikest Peetrit. Mis mesilased? Mis kell? küsisid nad. Hakkasime mängima ja mängisime hilisööni. Lõpuks tegime isaga heinakuhja sisse onni. Ärkasime alles kiirabiautos.

Lillede müümise lõpetamine.
Olen juba vene ajast saadik Viru tänaval lilli müünud.
Mulle on juba armsaks muutunud päevast päeva korduv kahekõne klientidega:
"Palun mulle üks kena kimp."
"Kimp mida?"
"Lilli."
"Mh?"
Olen proovinud lillede müümist ka pojale õpetada, kuid Vellol ei ole piisavale viisakust. Tema püüab ikka kõik küsimused relvaga lahendada.

2007-09-04T17:37:00.001+03:00

Ei, palju pole muutunud, kuid enam on veel ees.

Ma tegelikult ka kuulasin täna, kuulasin ning aeg liikus hämmastavalt kiiresti. No küll ma olen ikka loll, keegi oleks võinud mulle kasvõi sellesama teatejooksu pulgaga vastu pead lüüa. Äkki oleks mõistus varem koju tulnud. Kaheldav. Kuigi saab seda ju mitmest vaatepunktist analüüsida. Olin ainult mina süüdi? Ei tea ega hakka vast ka kunagi täielikult aru saama. Kes elab ilma minevikuta, elab tulevikuta. Haakigem ennast siis selle külge ning elagem edasi teadmatuses, sest ainult vaimust vaene saab elada tõeliselt täisväärtuslikku elu.

Jalgpall on erakordselt nõder aja veetmis viis.

Inimesed, kuulake Stravinskit.

Koolil võiks olla rohkem audio-visuaalseid õppeprogramme. Inimene on juba kord selline, et mõtleb silmadega.

Eve Karp ei oska korralikke lauseid moodustada. Tema dikteerituid lauseid ei tahaks ma oma vihikust lugeda. Tegelen korrastamisega.

Mul puudub koolivaim. Ma ei erguta kooli võistkondi. Ma arvan, et see meeldib mulle.

Ma tänan tähelepanu eest.

2007-09-01T22:14:00.000+03:00

Rõõm - just selle sõnaga saab kirjeldada minu hetke meeleolu ja mul on selle üle meeletult hea meel. Täpselt aasta tagasi rääkisin ma hoopis teist juttu ning mõtlesin hoopis teisi mõtteid (kes teab, see teab). Kui lihtne on olla rõõmus, proovige! Ei mõista, kuidas mul see vahepeal absoluutselt välja ei tulnud. Isegi tänane esimese klassi jumbu jalutamine oli üllatavalt meeldiv ning nauditav tegevus. Positiivsed muudatused, positiivsed muudatused, mis muud. Kui suhtumine ja meeleolu on teine, on ka käitumine ning eneseväljendus teine. Ma kõlan nagu viimane idioot hetkel, kuid vähemalt olen ma õnnelik idioot. Täna sattusin korraks ka Tallinna Ülikooli miskile bändi esinemisele. Päike paistis ja arusaamatu identiteediga maskott tõmbles. /vaatan oma värvilisi küüsi ja meeleolu läheb veelgi paremaks/ Kes oleks arvanud, et Pedega doomino mängimine saab nii tore tegevus olla, hehee. Ma avastasin, et eelmainitud ülikoolis on võimalik õppida kunstiteraapiat. Kõlab huvitavalt. Kui mitte mõelda sellele, mida selle haridusega elus peale hakata, läheks ma seda õppimise pärast õppima. Sinna alla käivad muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia, tantsu- ja liikumisteraapia, draama- ja kirjandusteraapia ning loovteraapia. /paneb kolmandat korda mängima liisakanamiksist võetud mõnusate trummidega loo/ Ahjaa, natuke ka kultuurielamustest. Koht - Linnateater, Põrgulava. Tükk - "Tõde ja õigus IV osa. Karin ja Indrek" Hinnang - väga hea! Esimene tõeline teatrielamus selle suve jooksul. Olgem ausad, ülejäänud olid rohkem või vähem halvad. Esiteks juba geniaalne lavakujundus ning liikumine. Neli ja pool tundi möödus lennates. Täpselt sama pikk oli ka Linnateatri varasem tükk Tammsaare "seebist" (keegi loodetavasti ei solvunud) - "Tõde ja õigus II osa". Ei olnud seegi halb, kuid kui olulisemaks laval toimuvast saab see, kuidas istmikut pidevast ärasuremise ohust päästa, siis järelikult ei olnud ikkagi päris See.
Nüüd räägitud küll, järgmise korrani.

2007-08-31T16:35:00.000+03:00

Homme on siis kätte jõudnud 1. september ja mina kuulun abituuriumi hulka. Kuidas see nüüd siis juhtus? Väga tore iseenesest, aga kasutades nostalgilist sõnavara sõnastan eelnenud küsimuse ümber - oh, alles oli ju aasta 1996 ja minu jaoks täiesti esimene 1. september. Mäletan seda võrdlemisi selgelt. Esiteks kaotasin ma oma vanemad ära, siis oma klassi ning lõpuks ka iseenda. Veidi imelik olin ma juba siis (hehee). Oh, neid algklassi aegu. (Ärge pange pahaks, nostalgia vajus peale.) Kummikommi äri (millega ma ka tegelikult teenisin, vist sain oma jao kätte just nende samuste kummikommidega, kuna ärimaailma sügavused mind tänases päevas enam absoluutselt ei huvita), vampiirimängud, Tammiku sukkade lõhkumine, klaveril Mäkaiveri imitatsioon, inglise keele kuulamiskassettide kogemata ülelindistamine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Minust on kuidagi mööda läinud see informatsioon, et ma juba 11 aastat koolis olen käinud ja homsest algavad viimased 9 ja pool keskhariduse kuud. Lõpp terendab, ajee! Homme siis jubludega jalutama. Mis muud mul siin kohal öelda on kui - 12 aastat möödub tegelikult kähku!

2007-08-25T18:20:00.000+03:00

Mõtlemata mõtlemisest,
täheldades tähtsusetut
kasvamise kahanemist,
jäägitult ma sulle jään.

Ainiti sind unustades,
ikka jälle avastades,
elu otsa koperdades,
vaid sillutis must maha jääb.

Jutt vihmast, vaasist ja äratundmisest.

2007-08-20T19:14:00.000+03:00

Ruumis ringi vaadates üritas ta leida sõnu, millega alustada. Ta tahtis, et see oleks mõjus, kuid hetkel ei suutnud ta midagi märkimisväärset paberile kirja panna. Vanamoelisuses poldud teda varem süüdistatud. Paberile panduna tundus see lihtsalt tõelisemana. Teate ju küll, virtuaalmaailm. Klišeed, ajades üksteist taga, tormasid ta peast läbi. Kõik tõrjus ta eemale üksnes enesele korrates: "Mõtle, mõtle!" Püha müristus, seda ta ju tegigi, kuid enese meelest tulutult. Õues toimuv kiskus ta tähelepanu voodil olevalt paberilehelt eemale. Oli juba hilja ning sadas vihma. Ohtralt vihma. Paratamatult tõusis ta oma poollamavast asendist ning astus akna juurde. Midagi peale vihmaseina polnud näha. Tühjusesse vaatama jäädes unustas ta hetkeks olemise. Ta mõtted rändasid eelmisesse õhtusse, mil kõik oli olnud nii selge, nii kindel ja vankumatu. Täpselt nagu too tinasõdur selles kurvas multifilmis. Külm õhk, mis kopsudesse tungis, tõi ta tagasi. Äkki tärgatas idee, mis mõjus ootamatult ka tema kõrval olnud vaasile. Vaasi õnneks ei olnud tee põrandani pikk ning sealgi ootas ees mahavistud triibuline sall. Teda ajas see naerma. Vaasi üles võttes kuulis ta summutatud koputust uksele. Mõne hetke pärast kostis too sama heli vastu ust juba veidi valjemini. Kolmandas koputuses oli tunda kannatamatust, mille järel küsis hääl: "Oled sa kodus?" Tundes ära selle omaniku, avas ta ukse ning koos kerge külmahooga oli neid toas kaks.

juhuslik mõttekõlks.

2007-08-19T23:39:00.001+03:00

Lumeinglit tahaks teha.

Sharon Stone kukkus just auku.

2007-08-19T19:42:00.000+03:00

Brian Eno ja Sigur Ros on juba viimased 2 tundi klappidest kostunud ja ma ei suuda kuulamist lõpetada. Pagan, kuidas mõned ikka oskavad. Suured klapid peas lamades voodil on hea olla. Ma tõusin korraks istukile, et see siia kirja panna. Silmalaugude kinni vajudes viib muusika kuhugi kaugele ära. Kuigi nüüd tulin ma sealt tagasi, kuna kõht läks tühjaks. Teatavasti triibulisest pehmest õhust toituda ei saa. Ikkagi geeniused.

loe(t)elu

2007-08-19T00:07:00.000+03:00

Mõni aeg tagasi nägin ma und millestki meeldivast. Millest täpsemalt, ma enam ei mäleta. Kui lubate ma vahepeal olen täpiline, eks? Ma poleks arvanud, et see rohkematele korda läheb, ju siis. Ei no, tore tore, mis seal ikka. Kuigi tegelikult mulle meeldis see teatav anonüümsus. Järjekordselt ajan ma arusaamatut sõnadejada suust välja. Ööd on toredad. Isegi paremad kui päevad. Ma kipun arvama, et mul on paganama hea kaitsemisiganestiivulineolend. Mul on temaga vedanud. Lausa väga. Tegin miskit jaburat testi. Tulemus ei olnud just kõige meeldivamate killast. Toon siinkohal siis mõned faktid enese kohta: messy, irritable, depressed, fragile, emotionally sensitive, phobic, weird, strange, familiar with the dark side of life, anti-authority, daydreamer. Jah...Ma tõsiselt arvan, et ma lihtsalt ei pannud tähele seda, et too test ise oli sügavalt depressiivsete emokalduvustega. Vähemalt naerda sai. Pede oleks ööl vastu laupäeva äärepealt käsikähmlusesse sattunud. Nimelt ei meeldinud ta ühele jõmmossile. Viimasele ei sobinud Pede soeng. Ning fakt, et ta pudelist ei joonud, oli samuti vastuvõetamatu. Ossi ossidest sõbrad kutsusid oma ossi tagasi. Kuigi ma oleks väga tahtnud näha Pedet kaklemas. Ise olin samal ajal kuskil vanalinna keldris. Ja jätkuvalt - ma kohe üldse jälle mitte ei joo. Lõpetuseks selgub veel sellest toredast testist, et ma olen 70% indi. Pole veel siiamaani selle mõiste täpsest tähendusest aru saanud.

2007-08-12T00:32:00.000+03:00

Fuck YOu, Ima roBot.
Pole ikka ammu sellist kamarajura laval näinud. Keelan inimestel minna vaatama "Eesti asja"! Jube ja veel kord jube. Kas ideed on otsas, mis toimub!? Viinistus toimunud kolm eelnevat etendust Konrad Mäest, Eduard Viiraltist ja Elmar Kitsest olid stiilsed, siis See asi oli lihtsalt piinlik. Muidugi olid nende süžeed väga erinevad ja juba eos teadsin, et tegemist on nö. jandikomöödiaga. Jah, aga sedagi saab viljeleda ületamata maitsekuse piire. Nüri! Teemaks oli kava järgi Krimuna küla rahva minekust esimesele laulupeole. Jah... Kõik oli nii pagana etteaimatav ja stampnaljadega üle kuhjatud. Aga, mis seal ikka, klopsime mingi Asja kokku, kutsume Jan Uuspõllu ja küll rahvale peale läheb. Meenutab juba lamedaid suvetuure, a la "Kolme lillekese juubel" ja muid tollelaadseid rahaauke. Otseloomulikult ei saa ka sellise süžee puhul loobuda poolpaljast tibist lavalaudadel, kes arutult ringi jookseb ja jonnib. Kusjuures - sekspesus. Siinkohal ei peagi enam midagi muud ütlema. Pettumus.

Muust ei viitsi hetkel rääkida. Ehk hiljem.

one fell on the roof.

2007-08-04T23:05:00.000+03:00

Tänase päeva saab liigitada "People are particulary stupid today" kategooria alla. Siinkohal ei viitsi ma seletada tagamaid. Mul on üldse imelik tuju täna. Võib-olla rõhutab ka see esimest väidet. Vaatasin just filmi "24 Hour Party People". Sellistel hetkedel tahan olla noor 70ndatel ja näha punki sündimas. Ja üldse selle ajastu hõngu kopsudesse tõmmata. Kõik tundub kuidagi liiga turvaline, liiga etteaimatav. Kuigi, mida ma räägin? Narkomaania, alkoholism, aids, depressioon. Ikkagi kuidagi turvaline. Tunda okse ja vere lõhna lava ees rabeledes. Naine televiisoris ütles just, et tal oli radiaator, mis läks ümber ja tekitas tulekahju, kuhu tema 2 väikest last sisse põlesid. Arvestades loo kohutavat tragöödiat, on see jama. Naine on näitleja, kes ei tea tegelikult mitte midagi sellest, kuidas võiks ennast tunda naine, kelle kaks last on tuhastunud. Miks ta arvab, et ta oskab seda tunnet väljendada? Ainult mitte tema, vaid kõik suured onud ta ümber. Ja kõik silmapaarid, mis seda pealt vaatavad. Ta saab selle eest palju raha. Kuid see naine, kelle lapsed tõeliselt tuleohvriks langesid ei saa mitte midagi. Tema saab vaadata televiisorist, kuidas keegi teine teeb haledalt järgi teda. Kindlasti oli mitu võtet, mille vaheaegadel käidi kohvi joomas. Ma ei tea, milleni ma üritasin hetkel oma monoloogiga jõuda. See ei oma vist ka erilist tähtsust. Vana naine seisis Mere puiesteel maja seina vastas ja müüs omakootud sokke. Ma ei tea, miks ma ühte paari ei ostnud. Miski hoidis mind tagasi, kuigi ma tahtsin. Arvatavasti sularaha puudumine. Ja mul oli kiire. Mõttetud vabandused.
Maal oli sugukondlik puueemaldaminerehealusekatuselt päev. Nood sugulased ei käi seal mitte kunagi. Või siis ainult üle mitme aasta toimuvatel kokkusaamistel. Kuigi osaliselt kuulub see maja ka neile. Einestamise ajal leidsid nad puu kukkumise katusele hea põhjuse olevat seda kohta üle pika aja külastada. Vanaemal jäi muffin kurku kinni. Ma nägin ta näost, kuidas ta oleks tahtnud ütlejale kahvliga kallale minna. Ma ei pane talle seda pahaks.
Teate, homme võiks üks päev talv olla. Klassikaline talv. Postkaardi talv. Mul on selline tuju.

gust-au.

2007-08-04T00:36:00.000+03:00

Öelge mulle, mida ma teeksin ilma muusikata!? Kui muusikat ei eksisteeriks või kui mul ei oleks võimalust seda kuulata. Mida ma siis teeksin? Muidugi ei teaks ma sellisel juhul, millest ma ilma olen jäänud. Seda juhul, kui meil poleks varajasemaid kokkupuuteid. Oo, aga meil on. Ja veel millised! Lihtsalt olla tunde tehes mitte midagi ja kuulata. Samas ei tundu see mahavisatud ajana. Otse vastupidi.

Kas keegi võiks mulle selgitada, kust see august nüüd äkki tuli?

2007-07-30T11:55:00.000+03:00

Öö oli väga imelik. Lausa kahtlane. Süüdlaseks võisid olla liigne kohv, liigne söök, liigne värske õhk, liigne kõndimine, liigne rääkimine. Kuidas on võimalik öö otsa üksi naerda!? Ma oleks tahtnud kõva häälega üle korteri röökida, aga see-eest pidin kõhulihased käiku laskma.

Just hetk tagasi kuulsin imelikku sabinat/krõbinat ja mõtlesin, et pagan - jälle sajab! Aknast välja vaadates ei näinud ma vett. Istusin nii umbes veel 3 minutit, kuni idioodile ka kohele jõudis - koera hakkliha kõrbes!

sest ma keeldun suhtlemast ekraaniga.

2007-07-30T01:40:00.001+03:00

2007-07-30T01:36:00.001+03:00

2007-07-30T01:12:00.001+03:00

2007-07-30T01:11:00.001+03:00

2007-07-30T01:03:00.001+03:00

2007-07-30T00:54:00.001+03:00

2007-07-30T00:47:00.001+03:00

2007-07-30T00:38:00.001+03:00

2007-07-30T00:33:00.001+03:00

2007-07-30T00:19:00.001+03:00

2007-07-30T00:13:00.001+03:00

2007-07-30T00:04:00.001+03:00

2007-07-29T23:59:00.001+03:00

2007-07-29T23:56:00.001+03:00

2007-07-29T23:54:00.001+03:00

2007-07-29T23:48:00.001+03:00

2007-07-29T23:33:00.000+03:00

2007-07-29T23:22:00.001+03:00

2007-07-29T23:20:00.001+03:00

2007-07-29T23:18:00.000+03:00

2007-07-29T22:55:00.000+03:00

2007-07-26T21:07:00.001+03:00

Sain eile õhtul Britaga kokku. Õigemini käisin päeval Ingridi juures Muahhis ning ta kutsus mind kaasa. Oli üllatavalt tore Britaga taaskohtuda. Ei jõua kohale, miks ma seda varem pole teinud. Tema elu on pidevalt sarnanenud mehhiko seebile ja teeb seda siiani. Mõlemal vanemal on nö. uus elu ning pidevad jamad. Kuigi isaga on vist suhtlemine väga hõredaks jäänud. Ma ei imesta miks. Tal on lootust saada hõbemedal. Mina olen selle juba ammu persse keeranud. Tervisega on tal kehvad lood. Jalga lõi tromb, mis nüüd talle igasugu piiranguid kehtestab. Oli tore, aga natukene kurb kokkusaamine. Mind lõi see kõik jalust ning ma hakkasin ka enese elu peale mõtlema. Ta tundus kuidagi nii täiskasvanulik ja kaalutlev. Aga mina ei taha selle kõige peale absoluutselt mõelda. Mul ei lastudki kaua mõelda. Järgmisel hetkel sõitsime juba Pedega Viru raba poole. Kui hingematvalt ilus ja rahulik seal oli! Kuidas rabas puud krõbisesid - vaikselt ja salapäraselt. Ainult sammud mööda laudteed. Kõlab jaburalt, aga oli väga rahustav kõndida mööda teed, kust lihtsalt ei ole võimalik kuhugile mujale pöörata. Üks kindel tee, mida mööda käia. Rabavees ujumine oli kirss koogi peal. Suur karvane mõnu! Võin ausalt öelda, et sel hetkel olin ma õnnelik.