zig zag

Bussi kell näitas kaheksast möödunud viiteteist minutit, kuid aeg õues peegeldus läbi klaasi ning pani meid uskuma, et kell ei ole rohkem ega vähem kui üheksa läbi viis minutit. Kumba aega uskuda? Kumba tahta uskuda? Sulgesin silmad ning pidasin nõu. Kaalukausi raskem pool jäi püsima valgustatud bussi esiotsale, kus keskealine veidi kulunud kampsuniga juht vilumusega rooli keeras. Peas hakkasid jooksma sõnad ning nende tähendused - tähemärgid oma mõnusa keraja kuju ja olemusega. Mõte jäi peatuma linnal, mis kannab nime Liverpool. Huvitav, millest selline nimi? Selge, ega nimi ei riku meest, aga Maksabassein!? Väikesel poisil bussis oli seljakoti peal hiiglaslik Ämblikmees. Tõtt öelda, mõjus see suisa hüpnotiseerivalt.Oli ikka kole kott küll. Loodetavasti tulevikus me jagame seda arvamust.

Käisin oma enda väikese peaga välja valitud valikkursusel - ruumikunst ja popkultuur. Kahtlemata väga huvitav, aga jällegi - kallis õppejõud, arvestades kõiki traditsioone ja ülikooli olemuslikku palet, püüdke siiski leida oma jutus mingigi seos. Pole viga, küll läbi närib.

Jällegi ei saa mööda Kanutist, kus linastus Eike Ülevainu "Käed". Soe ja mõnus, ma olen alati kätest lugu pidanud, ka seekord. Ka käed tantsivad. Kui tihti me tegelikult tähele paneme, mida meie käed omatahtsi teevad? Heitke neile korraks pilk.
Samalajalveeall: Noah And The Whale - Rocks And Daggers

Oli päev, mis õigustas elu.

päike soojem, taevas sinisem.

Dennis Potteri näitemängu tegevus toimub ühes väikeses Edela-Inglismaa külas Teise maailmasõja ajal. Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud. See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale.

Vaieldamatult suurepärane, tasub aastate pärast meenutamist. Auga oli välja teenitud ka parima lavakujunduse preemia aastal 2008.

Tee oli vaheajal küll tina sulamistemperatuuril, kuid pole viga. On ennegi ette tulnud.

Ta elab lossis. Küll lagunenud, aga ettekujutus on meil kõigil ju piiritu. Sest me ju KÕIK teame, mida imre sooäär muusikakoolis tegi.

Nüüd on herilasedki alkohoolikud.

1.

Kujutage nüüd ette, et olete hommikul linnas ning ostate värske lehe. Istute maha ning avate selle. Loete oma kursusekaaslase artiklit ning rüüpate kohvi. Järgmisel hetkel astub sisse Vseviov ning räägib teile kõigest kaunist. Oli meeldiv? Kahtlemata.

Päeva nael oli muidugi koos lehega tasuta saadud Kuldne Börs. Kui te otseselt tööd, eluaset ega mootorsõidukit ei otsi, siis on elu kohe ilusam.

Oma osa sai kätte ka esimesest saksa keele tunnist, kus karjakesi rongi imiteeriti ning üksteist pallidega loobiti.

.