Öö oli väga imelik. Lausa kahtlane. Süüdlaseks võisid olla liigne kohv, liigne söök, liigne värske õhk, liigne kõndimine, liigne rääkimine. Kuidas on võimalik öö otsa üksi naerda!? Ma oleks tahtnud kõva häälega üle korteri röökida, aga see-eest pidin kõhulihased käiku laskma.

Just hetk tagasi kuulsin imelikku sabinat/krõbinat ja mõtlesin, et pagan - jälle sajab! Aknast välja vaadates ei näinud ma vett. Istusin nii umbes veel 3 minutit, kuni idioodile ka kohele jõudis - koera hakkliha kõrbes!

sest ma keeldun suhtlemast ekraaniga.

Sain eile õhtul Britaga kokku. Õigemini käisin päeval Ingridi juures Muahhis ning ta kutsus mind kaasa. Oli üllatavalt tore Britaga taaskohtuda. Ei jõua kohale, miks ma seda varem pole teinud. Tema elu on pidevalt sarnanenud mehhiko seebile ja teeb seda siiani. Mõlemal vanemal on nö. uus elu ning pidevad jamad. Kuigi isaga on vist suhtlemine väga hõredaks jäänud. Ma ei imesta miks. Tal on lootust saada hõbemedal. Mina olen selle juba ammu persse keeranud. Tervisega on tal kehvad lood. Jalga lõi tromb, mis nüüd talle igasugu piiranguid kehtestab. Oli tore, aga natukene kurb kokkusaamine. Mind lõi see kõik jalust ning ma hakkasin ka enese elu peale mõtlema. Ta tundus kuidagi nii täiskasvanulik ja kaalutlev. Aga mina ei taha selle kõige peale absoluutselt mõelda. Mul ei lastudki kaua mõelda. Järgmisel hetkel sõitsime juba Pedega Viru raba poole. Kui hingematvalt ilus ja rahulik seal oli! Kuidas rabas puud krõbisesid - vaikselt ja salapäraselt. Ainult sammud mööda laudteed. Kõlab jaburalt, aga oli väga rahustav kõndida mööda teed, kust lihtsalt ei ole võimalik kuhugile mujale pöörata. Üks kindel tee, mida mööda käia. Rabavees ujumine oli kirss koogi peal. Suur karvane mõnu! Võin ausalt öelda, et sel hetkel olin ma õnnelik.

übmer.

Ta istus kiiges ja kuulas muusikat. Igavuse peletamiseks oli ta siia tulnud. Nojah, ja ikkagi värske õhk. Sõiduõpiku lugemine oli end juba ammendanud, kuid et vältida täielikku tegevusetust hoidis ta seda käes ning viskas sellele aegajalt kiireid ja tühje pilke. Isegi koer lamas ning vaatas kaugusesse. "Mõttetu päev", ütles ta iseenesele. Sellised päevad peaks kuidagi saama edasi kerida. Ta pani mängima järgmise loo. Placebo "Infra- Red". Mõtted rändasid jälle kuskile mujale. Oh, kui hea oleks seda kooliraadiost mängida. Tema vaimusilma tekkiski juba ettekujutus viimasest mõttest. Sellest, kuidas üle suure koolimaja kogunevad ühte punkti teatud inimesed, kes on meeldivalt üllatunud mängitavast loost. "Hakkame minema", kuulis ta öeldavat. Ta istus veel natuke, võttis siis klapid peast, raamatu põlvilt ning lahkus. Lahkus, et saada kutset Kloogaranda. Otseloomulikult ta läks, kodu tundus talle veel tühjem ja mõttetum võrreldes maaga. "Õhtu saab tore olema", mõtles ta omaette. Poes järjekorras oodates tundis ta, et selja taga olev poiss nagu pidevalt nõjatuks ta peale. Sel hetkel kui ta pudeleid kotti laob, tuleb too sama tüüp, kergitab korraks ta suuri kõrvaklappe ning küsib: "Placebo?" "Jah", vastab ta väga jahmunult ning imeliku häälega. Küsija manab targa ja jajahmateanküll näö ette ning lahkub. Sama teen ka mina. (Oi, mulle meeldib see, et temast mina sain. Asjade puhtjuhuslik käik. Leppigem sellega.) Sai vist jälle natuke liiga palju alkoholi ostetud. Pole viga. Alkoholi on alati tarvis. Marsapeatust kaugelt nähes torkab silma üüratult pikk järjekord. Pagan. Aga ei, varsti sõidab ette marsa, mille peale pool sellest vonklevast sabast sisse pressib. Teine pool jääb rohkema hapnikuga maha. Mees minu kõrval jõllitab mind. Konkreetselt jõllitab. Kui ma sammu kõrvale astun, astub tema ka. Tunnen, kuidas ma vihaseks lähen. Samas tunnen, kuidas minu enese vihaseks minemine mulle närvidele käib. Üritan meest ignoreerida, aga see on võrdlemisi raske. Õnneks tuleb marsa. Tema istub ette, ma kõige taha. Oma koliseva kilekotiga. Parmutunne. Minu ees istuvad ema ja poeg, pakun et umbes 4 või 5 aastane. Poiss silitab terve tee oma ema juukseid. Veidi imelik hakkab. Vaatan aknast välja ja kuulan muusikat. Huvitav, kas marsajuhte õpetataksegi välja kihutama? Või on neil piinlik, et nad sellist tööd teevad ning enesetunde parandamiseks kujutavad endid ette rallisõitjatena või kiirabiauto juhtidena? Tuttav kant, olen vist kohal. Vinname Evaga joogid majja. Muusika põhja. Meil on nüüd elektrotuju. Haa. Mõnus on olla. Väike surin, mis ajapikku läheb ikka suuremaks ja suuremaks. Sneaker Pimps ja 50 Cent ühes loos. Oijaa. Kassil on tülpinud nägu ees, ta viiakse üles. Kontrollime maja helipidavust. Ja, mis see üks õhtu ikka ära ei ole. Olge õnnelikud, et me Meie Meest ja Nexust ei kuula. Kuigi mõned kindlasti oleksid õnnelikumad. Martini välja, muusika kinni ja ujuma. Tee peal kohustuslik jaburduste suust välja ajamine. "Seal ees on inimene." "Ei ole, see on hoopis põõsas." "Marco!" "Polo!" Vesi on soe. Vesi on ujutav. Vesi on lebotav. Välja tulles on külm. Aga selle tunde mõrvab kohe martini. Enne vette minekut otsustan mina, et hakkan laibalahkajaks. Hea palk, vähene konkurents, klientidega ei pea suhtlema - ideaalne! Peaagu avastame rannalt laiba, aga pettumuseks on tegemist mingisuguse riidetükiga. Ja nüüd - on aeg hakata tegema pilte. Ja mitte lihtalt pilte, vaid narkopilte. Riietuskabiini seinad on selle jaoks ideaalsed. Ainult parukas tahab pidevalt peast kukkuda. Ja see pole ainult minu probleem. Jeerum, mis nendel idiootidel viga on!? (teemast kõrvalekalle) Miks peab niimoodi röökima? (ikka kalle) Niisiis. Nüüd turnime vanal turnimisobjektil (hästi öeldud, eks?). Pagana kõva on. Üüü, mis asi on kõva? Väike pervert. Jah. Vaarume edasi. Ehmatame üht inimest, kes künka tagant äkki välja ilmub. Üritame temaga vestlust arendada, aga ta ei võta vedu. Ju me ei olnud piisavalt intelligentsed, arvestades meie tervitust, mis kõlas umbes nii - teräääää! Keegi sõidab parkimisplatsi peal autoga ringiratast. Ikka ringi ja ringi ja ringi. Jälle hakkab kahtlane ja me lähme tagasi võssa. Kui ta peale mõningast ootamist ei kirve ega mootorsaega meid taga ajama ei tule, on asi kontrolli all. Eva mainib, et keegi vägistati toruga ära. Ma ei mäleta enam kes. Oli naljakas. Jah, kõik oli pidevalt naljakas. Aga liiv oli valus. Teen geniaalse otsuse, et ju see inimene otsis lihtsalt parkimiskohta. "Kas teil suitsu on?" Kohtame inimesi. Nimesid ei mäleta. Meie olime nende jaoks lõhestunud isiksused. Üks neist töötas Keila poes. Vestleme kassipojast, füüsikast, veest ja millestgi veel. Asfaldil lamades on hea olla. Vaba ja hõljuv tunne. Tänavalatern on ilus. Taevas on ilus. Kõik on tol hetkel ilus. Kõlab kahtlaselt, jah? Meie viimane pikem arutlus keerleb selle ümber, kes rohkem kannab. Tuleb välja, et mina. (Seda lauset kirjutades vaagisin ma tükk aega sõna "ümber" kallal. Kirjutasin "übmer" ja ei saanud aru, mis valesti on.) Vajasin seda õhtut. Järgmine päev jälle marsa peal istudes helistasin Evale ja käskisin oma mahajäänud joogid autokooli tuua. Ja sellistele annate te lube!?

eine kleine Hitchcock

See pilt sobib vägagi hästi hetkel kõlaritest kostuva muusikaga. Ärritan naabreid hilisel õhtutunnil vähekese diipelektroonikaga. Ma tulin siia millestki rääkima, aga mu hetkeseisund on võrdlemisi mõtlemisvõimetu. Vahepeal on elu nii palju edasi läinud, et vennakese ajakirjandus asendus koreograafiaga ning ka väike Ulla on edusamme teinud maailma avastamisel. Seda siis täpsemalt autorooli taga. "Kuidas sa kolmandat käiku nii hästi oskad teise pealt vahetada?" "No, ma põhimõtteliselt lihtsalt lükkan." "Oi, aga enamus minu eelnevatest õpilastest pole just sellega hakkama saanud." "Ahsoo, või nii." Ega ma ei kurda, väike egolaks kulub alati marjaks ära.

Ma ei viitsi Soome reisi kohta kirjutada. Ütleme nii, et minu lootused olid kõrgemad. Kõige rohkem vedas alt kodanik Ilm. Kõik päevad sadas ja vesi oli külm. Kuid vaheldus linnaelule ikkagi. Ei ole mõtet midagi taga kiruda ja korrata neid mõttetuid olekseid ja võinukseid. Oli, mis oli. Ja leppisin sellega. Kui vaid inimesed ainult lõpetaksid minu tuleviku ette kavandamise nii ilmselgete määrustega. Jah, seda ma öelda tahtsingi.

Et see sissekanne kunstipäraselt lõpetada, siis kuulakem Nuga ja nende lugu "Me jagame meie ema tervist". Seda mitte armsas emakeeles.

Nii, üks asi on igatahes otsustatud. Alates tänasest eemaldan ma Sakus seinalt selle ornanži lipsuga kirve. Seda pidude puhul. Ettevaatuse mõttes. Minu unenägu oli piisavalt šokeeriv ning reaalne, et seda otsust vastu võtta. Nimelt (ikka unenäos) otsustas keegi võtta seinalt just selle kirjeldatud kirve ning kodanik Vadimi peajagu lühemaks teha. Ei tea, kuidas sai minu unenäo peole üldse Vadim, veel vähem selliste huvitavate ideedega kirvelemblane. Otseloomulikult jäin mina kõiges süüdi, kuna sel hetkel kui ma väga üllatunult vereloigus lebavat Vadimi vaatasin jõudis kohale politsei, kes sõnagi lausumata mind ära viis. Kusjuures pidu läks ikka edasi. Kohus oli...Õigemini kohust ei olnudki. Suurel ekraanil näidati, mis juhtub inimese ja kirve lähedasel kokkupuutel ning üksmeelel jõuti otsusele, et mina olengi süüdlane. Ainus põhjendus: poiss ju poissi ei tapaks. Asjale pani punkti see, et lõpuks märgistati mind ka alkohoolikuks, millele vastu vaidlemisel ei aidanud sugugi kaasa tagaistuva sõbra pidev alkoholipakkumine. Järgmisel hetkel toimus äärmiselt jaburas süžees väike kõrvalepõige ning mind viidi kurssi varalahkunud Vadimi eelnenud eluga. Oli võrdlemisi sünge. Viimastes kaadrites olin tagasi Sakus ning ei suutnud uskuda, et keegi debiil oli Vadimi matnud minu aeda õunapuude alla. Tükiks ajaks jäi meelde massiivne rist. Helises telefon ja ma ärkasin üles.

Ohhooo. Kõikidest Placebo kontserdi piltidest olen ma lõpuks leidnud ühe, kus ka mina väga osaliselt peal olen. Nimelt need mustade küüntega käed all vasakus nurgas kuuluvad mulle. Nüüd siis näete, kui lähedal geniaalsusele ma olin. Ajee.

Kohe kohe saan ühte oma lemmikuimasse paika siin maamunal. Nädal aega ilma kõige selleta, mis mind siin linnas ümbritseb. Oma järv, päike, männid, vaikus, mõtted maalilises majakeses Tampere läheduses. Öised ujumised, päevased olemised ning loksuv paadisild.

Täna võtsin esimest korda sõiduõpiku pikemalt kätte. Ma ei maini siinkohal oma senist arvamust sellest, mida võiksid tanklates tähendada need numbrid - 95, 98, 95E. Ütlen aga, et sain tüki maad targemaks. Ja ma teen nüüd vahet bensiini- ja diiselmootoril. Ajee.

Pean pakkima hakkama.

Muide, ma käisin Linnateatris etendust "Ronk" vaatamas. Oli äärmiselt värskendav näha lavalaudade peal ilmselget tilu-lilu, mis rõkkas positiivsusest ning naiivsusest. Viimasel ajal tahavad kõik ju nii paganama "süvad" olla. Etendused on küll väga head, kuid imevad su energiast tühjaks oma sünguse, tõsiduse ja dramaatilisusega. "Ronk" seevastu oli lihtsalt armas. Tõeline commedia del 'arte.

Jutt sellest, kuidas jõuda ideeni kõndida vanalinnast Pirita-Kosele.

Alustagem algusest. Kujutage ette inimest, kes ärkab. Nimetagem teda edaspidi lihtsuse mõttes U-ks. U-l on vend - S. U-l ja S-l ei ole vanemaid. Vähemalt mitte füüsilises vormis. Tol õhtul. Niisiis. U ärkab üksi. Läheb kööki, mõtleb, läheb oma tuppa tagasi, mõtleb, läheb jälle kööki ning paneb kohvivee käima. Tunnid mööduvad. Mida U selle aja jooksul tegi, jäägu saladuskatte alla. Heliseb telefon, U-d informeeritakse. Mõne aja pärast ei ole U enam üksi. Ta vaatab koos S-ga 76. aasta õudusfilmi ning ootab, millal see juba läbi saaks. Film on mannetu ja etteaimatav. Nii U kui ka S ei ole vaimustuses. Vähemalt ei pidanud selle eest maksma. Mõne tunni pärast saabub E. Nüüd peab juba tähelepanelikum olema, tegelasi on 3 - U, S ja E. Enne E saabumist lahkub mõneks ajaks S, et kohale toimetada ka L. U ja E seavad suuna Selveri poole. Buss on just läinud, otsustatakse minna jala lähedal olevasse väikepoodi. Mõeldud, tehtud. Poes pistetakse ostukorvi pudeleid ning toimetatakse see müüjanna ette. Viimane puurib karmil pilgul tükk aega U dokumente. Peas paaniliselt aastaarve kokku lugedes annab ta lõpuks järele. U ja E lähevad tagasi. Jõuavad ka S ning L. Nüüd vahivad kõik üksteisele mõttelagedate nägudega otsa, üritades leida vastust küsimusele, mida edasi teha. Minnakse linna. U ja E eralduvad S-st ja L-st ning lähevad kempsu otsima, põis ei pea vastu. Kasutavad selle jaoks õigel ajal vähekülastatud koolimaja. Seatakse suund vanalinna. Nüüd on kõht tühi, U ja E lähevad Elevanti sööma. Kana hõrgu pähklikastmega tabab naelapead. Tellitakse üks klaas vett, ettekandja teeb hirvesilmad ja küsib igaksjuhuks 2 korda üle. Mõne aja pärast toob lauale 2 klaasi ning ütleb väga haleda häälega, et ta tõi ikkagi kaks. Vesteldakse väga olulistel teemadel. Mõningad näited: kuidas vähendada vaikses tualetis hääli, mis kaasnevad ainevahetusprotsessidega või milliseid hääli teevad U ja E vanemad kodus. Edasi otsustatakse minna vaatlusplatvormidele, et vaadelda. U ja E võetakse kahtlaselt karpi. U ja E vahetavad asukohta. Õhtu/öö on ilus. U ja E jalutavad ning vestlevad pidevalt. U ja E otsivad Levika üles. Seal nad kaua ei ole, kuna omaenese mõtteid ka ei kuule. Aga muusika oli muidu hea. On vist juba selgelt mõistetav, et ei U-l ega E-l ei ole sel ööl mingit sihti, kuid see ei morjenda meie vapraid tegelasi. U ja E põikavad läbi ka Mollyst. Sealne mõtete kuulmine on veelgi raskendatum. Järgmine hetkel istuvad nad Raekoja platsil ühel trepil ning puhkavad jalga. Jutt läheb üle muusikale ja emodele. E räägib ühest vahvast emopoisist, kes eriti vilunult oma tukka kammis. U naerab. Siia on ka mõned tantsupeolised ära eksinud, kes nüüd oma kava harjutama hakkavad. Neile tekib kiiresti publik. U tunneb, et ta tahaks midagi närida. Ja juua. U ja E lähevd nüüd Bassosse. Jäätisekokteil mõjub eriti turgutavalt, eriti koos küüslaauguleibadega. Ja nüüd tõe hetk - U ja E otsustavad minna Pirita-Kosele. Jala! Mõeldud, tehtud. U ja E kiruvad, et on mõlemad oma fotokad maha unustanud. Teekond läheb läbi linna ja edasi juba piki mereäärt. Meri on vaikne ja rahulik. U ja E vestlevad moodsa kunsti, gümnaasiumi õppeprogrammi ja tuleviku üle. U ja E langevad diskussiooni Saku õllereklaami üle. E väidab, et tegemist on tuntud tulnukasõbraga, U hoopis vastupidist. U ja E kõnnivad jätkuvalt. Mõne aja pärast läheb jututeema üle ameeriklaste ning eurooplaste võrdlemisele. U ja E kohtavad koduteel ka siili. Lõpuks on nad jõudnud oma sihtpunkti, selleks kulus neil ainult 2 tundi. Järeldus - inimesed, käige jala.