kolmapäeva õhtu.

Andestust, monsieur, et Teie jalge ette langesin ja nõtkeid jalgu suudlesin.
Andestust, monsieur, et aimamata Teie uhkust Teid enesele lubasin.
Andestust, ei mõistnud ennast leida oma tahtmiste sasipuntrast
ega soovinud enamat, vaid kõike.
Andestust, monsieur, et õhtutunni aol end une rüppe heites Teid enesega katsin.
Andestust, et lootsin anda hetke häälele, mis kaugusest kumades mind ahastusse mattis.
Andestust, monsieur, vaid üht ma palun veel
andestust.

Lund ei sadanud.

Lind lendas katusele ja lasi kuuldavale valju kraaksatuse. Enne istumispaigale jõudmist oli ta saatnud 5 meetrit allpool kõndivale punase baretiga neiule väikese valge ja sooja kaksühes paketi. Lind jäi katusele istuma ja neiu baretti virsikulõhnalise salhvrätikuga puhastama. Lund ei sadanud. Kulunud kohvriga mees kõndis neiu poole ja mõtles mummulisest suurest vanaemast ja tema päevinäinud ahjuroobist, millega sai kunagi päikselistel päevadel kartuleid võetud. Kohvril läks katki üks lukk ning vallapääsenud portfelist jooksis välja kullakarva hiir. Lund ikka ei sadanud. Hiirt nähes kargas neiu oma pooleteisemeetri kõrgusele ja karjatas. Kulunud kohvriga mees laskus käpuli ja kattis pea kätega. Kullakarva hiir jooksis kaugusesse ja mõtles mummulise suure vanaema keldrist. Neiu valge laiguga punasel baretil lasi lahti pagariäri uksekaunistusest ning mees kulunud kohvriga sulges oma pagasi ja lõi mööda minnes varba vastu kellegi identiteeti. Lund ikka ei sadanud. Neiu kohendas langenud sukkpükse ja pööras vasakule. Lind katusel lõpetas seedimise ja lendas samuti vasakule.