21.37

oopus ideedele.

Oli pime ning kaks neidist otsisid tänavalaternate valguses surnuaeda. Tänane õhtu oli oluline - täna läksid nad matustele, mille nad ise kavatsesid õhtupimeduses korraldada. Oli tarvis teele saata keski väga oluline - konn. Mitte lihtsalt konn, vaid Konn - ideaalse mehe võrdkuju. Oli aeg edasi liikuda ning mitte koha peal tammudes olevikku takerduda. Leidnud viimaks surnuaia peaväravad, astusid nad julgelt sisse. Ärge arvake, et see kõik oleks juhuslik olnud, spontaanne küll, kuid mitte juhuslik. Oldi korralikult varustatud ning üks neist võttis kotist välja suure taskulambi, et armsa konna jaoks kõige sobilikumat kohta leida. Mindi mööda surnuaeda aina edasi ja edasi, taskulambi valgusvihk valgustas erineva kuju ja suurusega hauaplaate ning riste. Puude otsast kostis aeg-ajalt vareste ning harakate kisa. Viimaks jõudsid nad sobiva paiga juurde. Toimetanud kõik tarvilikud rituaalid, mille hulka kuulusid ohtrad tordiküünlad ning omatehtud värsiread, saatsid nad maetava manala teele. Oli ilus õhtu surnuaias ning kerge tuuleiil vihises tasa nende mantlisabade alt läbi.

Öelge nüüd, et me pole kunstnikud.

Ning sõnu polegi tarvis.

Järgneva jutu eest vastutavad isikud kahtlevad mõneti oma vaimses tasakaalus, kuid eksisteerivad siiani. Life is hard - so are we.

U: Üliüldiselt oled sa seisukaohtu.
E: Aga tädi Maali kasvatab piparmünti.
U: Ma ei kahtlegi selles.
E: Julmur.
U: Ütles ta ning lähenes tasasel sammul kirvele.
E: Kuid seina juurde jõudes avastas ta kaaslase õnneks, et lipsustatud kirves oli seinalt eemaldatud ohutusse kohta.
U: Äkki kuulis ta selja tagant krabinat. Ümber pöörates ei uskunud ta oma silmi. Seal oli Vadim.
E: Käes TEMA kirves! Oli saabunud kättemaksuaeg!
U: Kirveomanik haaras ta käe, asetas selle alasile ja lõi. Saabus vaikus, mida lühikese aja pärast hakkas segama kellegi summutatud naer.
E:Võiks öelda, et selle vereloigu jälgimine oli lummav, kuid tegelikult olin hirmust aru kaotanud.
U: Ainiti sõbra olematut jäset silmitsedes, kuulis ta ta lõpuks kaugusest hüütavat: "Tee midagi, aita!" Ta jooksis välja ning saabus hetke pärast tagasi pangetäie jääkülma veega. Mõistmata oma viimast käiku ning viimsetki arunatukest kaotades, kallas ta juba minestusse langeva sõbra veega üle.
E: Matusel heitsid sõbra vanemad talle millegipärast väga kirglikke pilke.
U: Vältimaks nõdrameelsete iharaid pilke eemaldus ta suuremast seltskonnast. Tualetis polnud paberit ning kraanist tuli ainult külma vett. Selle viimasega meenus talle too võigas öö. Just sel hetkel avanes uks.
E: Kriuksudes ja krigisedes tundus see võtvat tunde kuigi tegelikult vaid sekund. Elu esimene ja viimane hetk pidavatki kõige pikem olema.
U: Sisseastujaks oli koristaja, kes oli oma mopi kraanikausi kõrvale unustanud. "Heldekene, küll te olete kahvatu," ahhetas eideke. "Mis teiega on?"
E: "Ei midagi!" karjatas ta närviliselt ja jooksis avatud uksest välja. Ta jooksis nii kaua kui jaksas. Hingetuna maha kukkudes leidis ta end ühe kummalise kuju eest.
U: Kuju oli alt rohu juurest juba sammaldunud ning tekst oli praktiliselt loetamatu. Lähemal vaatlusel märkas ta kuju tagaküljele väikeselt graveerituid aastaarvu - 1986. Ei midagi enamat. Kuju ise oli justkui maa alt kerkinud.
E: Täpsemalt ümbrust uurima hakates taipas ta, et oli jõudnud naaberasula keskusesse. Hämmeldunult hakkas ta bussijaama poole kõndima, kuid kui tüdruk klaasi taga viisakalt 25kr küsis, meenus talle, et kõik ta maised omandid peale pesu olid jäänud Kadri toolile.
U: "Neetud," mõtles ta vihastades. Ta kurtis piletineiule oma muret, kuid vaatamata viimase süütule ilmele, osutus blondiin jäigaks mõrraks, kes pidevalt oma üüratute kunstküüntega klaviatuuril klõbistas. "Hakka astuma, luuser," korrutas ta iriseval toonil. Nende juttu pealt kuulanud vanatädike astus selle peale ligi ning pigistas talle kätte 50 krooni.
E: Mitte miski muu peale selle ülitänuliku pilgu poleks suutnud tädikest sel hetkel rohkem rõõmustada. Ta oli muide just kaotanud oma ainsa poja. Blondiinil ei jäänud nüüd muud üle kui Silvesterile pilet müüa. Kuna bussini oli 28 minutit aega, istus ta maha, et mõelda, kuidas täbarast olukorrast võimalikult vähe kahju tekitades pääseda. Ta polnud ju ometigi selles supis üksi!
U: Mõtted jooksid ta peas võidu, kuid üheltki ei suutnud ta sabast haarata. Justkui joobnu õõtsus ta pingi peal, millelt keegi oli küttepuu tarbeks paar lippi eemaldanud. Ta kortsutas taskus oma järelejäänud raha ning mõtles Kadri peale. Imelik, tüdruk ei tähendanud talle enam midagi. Hetkel ei suutnud ta meenutada isegi tema silmi. "Kas sa nagu tahad minna või mitte?" Ebameeldiva piletimüüja kriiskav toon äratas Silvesteri justkui unest. Ta kõndis bussi peale imeliku tundmusega lähenevast halvast.
E: Bussisõit möödus kiiresti, sest sõita oli ju tegelikult kõigest 5 km. Kolmest trepiastmest laskudes tundis ta ainult süvenevat hirmu. Kuhu nüüd? Tagasi Kadri juurde? Või minna hoopis koju? Või peaks ta hoopis Lennarti juurde minema? Ei, sinna ta minna ei saa. Mitte kuhugi ei saa... "Kurat, miks ma nii käituma pidin?!", karjus poolaalasti noormees bussipeatuses.
U: "Silvester, sina või?" Sõnade omanikuks osutus Kadri, kes nüüd hämmeldunud pilgul riieteta kursakaalslast vaatas. "Kuhu sa kadusid? Mis asja sa siin harrastad? Segane oled või!? Jooksed alasti ringi, sodid kujusid. Mida sa selle 1986 aasta all ka mõtlesid? Räägi minuga!" Silvester kuulas tema poole suunatud küsimusterahet ja püüdis toimuvale loogilist seletust leida. "Ma ei tahtnud sind äratada," suutis ta lõpuks tasasel häälel öelda. "Usu mind, riidesse panek ei olnud keelatud," sai ta vastuseks.
E: Kadri hakkas oma korteri poole sammuma; olles teinud 7 sammu pöördus ta ja küsis nõudlikult: "Tuled või?!". Silvester allus kui pahandust teinud kutsikas ning lonkis Kadri sabas Piparmündi tänavale.Kadril kodu asus pisikeses puumajas, kus oli üldse kolm korterit. Vaikides astusid nad sisse ning uks vajus nende seljataga tasase klõpsatusega lukku.

Me oleme keeniused.

MA JÄLESTAN ANTIIKKIRJANDUST.

muud ei tahtnudki ma öelda.

Tädi Maali.

"Mulle kolm pakki võid ja pütt piima," palus tädi Maali müüjatari Merikese käest. Autolafka oli just Peedikülas käinud ning vana kaubik kubises lillelistes kitlites tädikestest. Hommik oli karge ning tädi Maali oli esimene järjekorras. Juba kaugelt hõikas ta oma soovi, et vanaldasel Merikesel käed-jalad kiiremini liiguks. Tädi Maali ei olnud just tavaline tädike, kelle aeda oleks täitnud lastelaste kilked ja huilged. Ei, sugugi mitte. Tädi Maali kasvatas hoopis piparmünti.

Kahtlane päev.

Kahtlemata on tarvis kahelda kaheldavas kasvõi kahtlemise pärast. Rumal oleks ju kaheldavat tõepähe võtta. Midagi ei tasu pähe võtta enne kui oled kõik kahtlused kahandanud ning välja söönud. Väljas on kahtlemata tore süüa, isegi kahtlema ei pea. Kuigi kui toit juba pool tundi on hilinenud hakkad vaikselt kahtlema, muud niikuinii teha pole. Kui toit lõpuks saabub on see kahtlaselt külm ning sa kahtled oma otsuses magustoitu tellida. Lahkud märkamata kelneri kahtlast pilku, mis sind peast jalatallani kahtlustavalt uurib. Üks kuradi kahtlane päev.

Sõit Sahharini kestis vähem kui kümme päeva,
kuid kohale jõudes tundsin, et mul pole enam aega.
Ronisin üle aia, et kaeda teist poolt,
alla jõudes tundsin vastikustunnet ning lahkusin käed taskus,
tundmata millegi vastu enam suuremat hoolt.

"Ma sõin banaani, aga see oli viimane ja sai otsa."
Need sõnad kuuluvad ühele naljakale inimesele, kes nähtavasti just niimoodi vestlust alustab.

Lihtsalt geniaalne.

tabav võrdlus.

Tähelepanu, järgnevad paar rida vingumist (teid on hoiatatud):
Pea on paks ja käib ringi, kurk on okkaid täis, kõht valutab ja sitt on olla.
Selles olekus on ülesandeks antud koostada vene keelne esitlus oma ülikooli plaanidest peale keskkooli lõpetamist. Halleluuja, ma ei taha.
vingumise lõpp.

Üleüldiselt on kaks esimest koolinädalat möödunud nii nagu tigu möödub lamavast koerast - sujuvalt.
Kuid nüüd pean oma sissekande kahjuks lõpetama - lõuna vanaema juures kutsub.

Lood olevikuta.

Ahv.
Käisin ükspäev suures toidupoes.
Ühes osakonnas töötas müüjana ahv - vististi reklaami mõttes.
Ahv sai oma ülesannetega hästi hakkama.
Viimaks hakkasin ikkagi naerma.
Inimesed imestasid ja ei saanud kuidagi aru, mille üle ma nii südamest naeran.
Seletasin neile tükk aega, enne kui keegi ometi taipas kiirabi kutsuda.

Silmad.
Kooli diskol jätkus mul silmi ainult Jane jaoks.
Lõpuks hakkasin teda peaaegu vihkama.

Miss Estonia 92.
Üksvahe läksin õue, sest oli ilus ilm. Kõik tööd olid juba tehtud, seepärast ei leidnudki ma endale kohe tegevust. Mõne aja pärast tuli mulle hea mõte: kaevata õuele sügav kraav, et vesi hästi ära jookseks, kui kraav vett täis on. Kaevasin kuni õhtuni. Vahepeal sõin, puhkasin ja vastasin küsimustele.

Sõpra tunned hädas.
Ühel päeval selgus, et karu oli ühe meie klassi poisi surnuks purenud. Kogusime kogu klassi käest raha, et lehte surmakuulutus panna.

Tegime heinatööd.
Ühel päeval sadas väga kõvasti vihma. Äkitselt nägime aknast, kuidas isa väljas heina niidab. Otsustasin sööma minna, aga ema käsutas mu kiirabi järele. Õues kohtasin Suurt ja Väikest Peetrit. Mis mesilased? Mis kell? küsisid nad. Hakkasime mängima ja mängisime hilisööni. Lõpuks tegime isaga heinakuhja sisse onni. Ärkasime alles kiirabiautos.

Lillede müümise lõpetamine.
Olen juba vene ajast saadik Viru tänaval lilli müünud.
Mulle on juba armsaks muutunud päevast päeva korduv kahekõne klientidega:
"Palun mulle üks kena kimp."
"Kimp mida?"
"Lilli."
"Mh?"
Olen proovinud lillede müümist ka pojale õpetada, kuid Vellol ei ole piisavale viisakust. Tema püüab ikka kõik küsimused relvaga lahendada.

Ei, palju pole muutunud, kuid enam on veel ees.

Ma tegelikult ka kuulasin täna, kuulasin ning aeg liikus hämmastavalt kiiresti. No küll ma olen ikka loll, keegi oleks võinud mulle kasvõi sellesama teatejooksu pulgaga vastu pead lüüa. Äkki oleks mõistus varem koju tulnud. Kaheldav. Kuigi saab seda ju mitmest vaatepunktist analüüsida. Olin ainult mina süüdi? Ei tea ega hakka vast ka kunagi täielikult aru saama. Kes elab ilma minevikuta, elab tulevikuta. Haakigem ennast siis selle külge ning elagem edasi teadmatuses, sest ainult vaimust vaene saab elada tõeliselt täisväärtuslikku elu.

Jalgpall on erakordselt nõder aja veetmis viis.

Inimesed, kuulake Stravinskit.

Koolil võiks olla rohkem audio-visuaalseid õppeprogramme. Inimene on juba kord selline, et mõtleb silmadega.

Eve Karp ei oska korralikke lauseid moodustada. Tema dikteerituid lauseid ei tahaks ma oma vihikust lugeda. Tegelen korrastamisega.

Mul puudub koolivaim. Ma ei erguta kooli võistkondi. Ma arvan, et see meeldib mulle.

Ma tänan tähelepanu eest.

Rõõm - just selle sõnaga saab kirjeldada minu hetke meeleolu ja mul on selle üle meeletult hea meel. Täpselt aasta tagasi rääkisin ma hoopis teist juttu ning mõtlesin hoopis teisi mõtteid (kes teab, see teab). Kui lihtne on olla rõõmus, proovige! Ei mõista, kuidas mul see vahepeal absoluutselt välja ei tulnud. Isegi tänane esimese klassi jumbu jalutamine oli üllatavalt meeldiv ning nauditav tegevus. Positiivsed muudatused, positiivsed muudatused, mis muud. Kui suhtumine ja meeleolu on teine, on ka käitumine ning eneseväljendus teine. Ma kõlan nagu viimane idioot hetkel, kuid vähemalt olen ma õnnelik idioot. Täna sattusin korraks ka Tallinna Ülikooli miskile bändi esinemisele. Päike paistis ja arusaamatu identiteediga maskott tõmbles. /vaatan oma värvilisi küüsi ja meeleolu läheb veelgi paremaks/ Kes oleks arvanud, et Pedega doomino mängimine saab nii tore tegevus olla, hehee. Ma avastasin, et eelmainitud ülikoolis on võimalik õppida kunstiteraapiat. Kõlab huvitavalt. Kui mitte mõelda sellele, mida selle haridusega elus peale hakata, läheks ma seda õppimise pärast õppima. Sinna alla käivad muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia, tantsu- ja liikumisteraapia, draama- ja kirjandusteraapia ning loovteraapia. /paneb kolmandat korda mängima liisakanamiksist võetud mõnusate trummidega loo/ Ahjaa, natuke ka kultuurielamustest. Koht - Linnateater, Põrgulava. Tükk - "Tõde ja õigus IV osa. Karin ja Indrek" Hinnang - väga hea! Esimene tõeline teatrielamus selle suve jooksul. Olgem ausad, ülejäänud olid rohkem või vähem halvad. Esiteks juba geniaalne lavakujundus ning liikumine. Neli ja pool tundi möödus lennates. Täpselt sama pikk oli ka Linnateatri varasem tükk Tammsaare "seebist" (keegi loodetavasti ei solvunud) - "Tõde ja õigus II osa". Ei olnud seegi halb, kuid kui olulisemaks laval toimuvast saab see, kuidas istmikut pidevast ärasuremise ohust päästa, siis järelikult ei olnud ikkagi päris See.
Nüüd räägitud küll, järgmise korrani.