Järgneva jutu eest vastutavad isikud kahtlevad mõneti oma vaimses tasakaalus, kuid eksisteerivad siiani. Life is hard - so are we.

U: Üliüldiselt oled sa seisukaohtu.
E: Aga tädi Maali kasvatab piparmünti.
U: Ma ei kahtlegi selles.
E: Julmur.
U: Ütles ta ning lähenes tasasel sammul kirvele.
E: Kuid seina juurde jõudes avastas ta kaaslase õnneks, et lipsustatud kirves oli seinalt eemaldatud ohutusse kohta.
U: Äkki kuulis ta selja tagant krabinat. Ümber pöörates ei uskunud ta oma silmi. Seal oli Vadim.
E: Käes TEMA kirves! Oli saabunud kättemaksuaeg!
U: Kirveomanik haaras ta käe, asetas selle alasile ja lõi. Saabus vaikus, mida lühikese aja pärast hakkas segama kellegi summutatud naer.
E:Võiks öelda, et selle vereloigu jälgimine oli lummav, kuid tegelikult olin hirmust aru kaotanud.
U: Ainiti sõbra olematut jäset silmitsedes, kuulis ta ta lõpuks kaugusest hüütavat: "Tee midagi, aita!" Ta jooksis välja ning saabus hetke pärast tagasi pangetäie jääkülma veega. Mõistmata oma viimast käiku ning viimsetki arunatukest kaotades, kallas ta juba minestusse langeva sõbra veega üle.
E: Matusel heitsid sõbra vanemad talle millegipärast väga kirglikke pilke.
U: Vältimaks nõdrameelsete iharaid pilke eemaldus ta suuremast seltskonnast. Tualetis polnud paberit ning kraanist tuli ainult külma vett. Selle viimasega meenus talle too võigas öö. Just sel hetkel avanes uks.
E: Kriuksudes ja krigisedes tundus see võtvat tunde kuigi tegelikult vaid sekund. Elu esimene ja viimane hetk pidavatki kõige pikem olema.
U: Sisseastujaks oli koristaja, kes oli oma mopi kraanikausi kõrvale unustanud. "Heldekene, küll te olete kahvatu," ahhetas eideke. "Mis teiega on?"
E: "Ei midagi!" karjatas ta närviliselt ja jooksis avatud uksest välja. Ta jooksis nii kaua kui jaksas. Hingetuna maha kukkudes leidis ta end ühe kummalise kuju eest.
U: Kuju oli alt rohu juurest juba sammaldunud ning tekst oli praktiliselt loetamatu. Lähemal vaatlusel märkas ta kuju tagaküljele väikeselt graveerituid aastaarvu - 1986. Ei midagi enamat. Kuju ise oli justkui maa alt kerkinud.
E: Täpsemalt ümbrust uurima hakates taipas ta, et oli jõudnud naaberasula keskusesse. Hämmeldunult hakkas ta bussijaama poole kõndima, kuid kui tüdruk klaasi taga viisakalt 25kr küsis, meenus talle, et kõik ta maised omandid peale pesu olid jäänud Kadri toolile.
U: "Neetud," mõtles ta vihastades. Ta kurtis piletineiule oma muret, kuid vaatamata viimase süütule ilmele, osutus blondiin jäigaks mõrraks, kes pidevalt oma üüratute kunstküüntega klaviatuuril klõbistas. "Hakka astuma, luuser," korrutas ta iriseval toonil. Nende juttu pealt kuulanud vanatädike astus selle peale ligi ning pigistas talle kätte 50 krooni.
E: Mitte miski muu peale selle ülitänuliku pilgu poleks suutnud tädikest sel hetkel rohkem rõõmustada. Ta oli muide just kaotanud oma ainsa poja. Blondiinil ei jäänud nüüd muud üle kui Silvesterile pilet müüa. Kuna bussini oli 28 minutit aega, istus ta maha, et mõelda, kuidas täbarast olukorrast võimalikult vähe kahju tekitades pääseda. Ta polnud ju ometigi selles supis üksi!
U: Mõtted jooksid ta peas võidu, kuid üheltki ei suutnud ta sabast haarata. Justkui joobnu õõtsus ta pingi peal, millelt keegi oli küttepuu tarbeks paar lippi eemaldanud. Ta kortsutas taskus oma järelejäänud raha ning mõtles Kadri peale. Imelik, tüdruk ei tähendanud talle enam midagi. Hetkel ei suutnud ta meenutada isegi tema silmi. "Kas sa nagu tahad minna või mitte?" Ebameeldiva piletimüüja kriiskav toon äratas Silvesteri justkui unest. Ta kõndis bussi peale imeliku tundmusega lähenevast halvast.
E: Bussisõit möödus kiiresti, sest sõita oli ju tegelikult kõigest 5 km. Kolmest trepiastmest laskudes tundis ta ainult süvenevat hirmu. Kuhu nüüd? Tagasi Kadri juurde? Või minna hoopis koju? Või peaks ta hoopis Lennarti juurde minema? Ei, sinna ta minna ei saa. Mitte kuhugi ei saa... "Kurat, miks ma nii käituma pidin?!", karjus poolaalasti noormees bussipeatuses.
U: "Silvester, sina või?" Sõnade omanikuks osutus Kadri, kes nüüd hämmeldunud pilgul riieteta kursakaalslast vaatas. "Kuhu sa kadusid? Mis asja sa siin harrastad? Segane oled või!? Jooksed alasti ringi, sodid kujusid. Mida sa selle 1986 aasta all ka mõtlesid? Räägi minuga!" Silvester kuulas tema poole suunatud küsimusterahet ja püüdis toimuvale loogilist seletust leida. "Ma ei tahtnud sind äratada," suutis ta lõpuks tasasel häälel öelda. "Usu mind, riidesse panek ei olnud keelatud," sai ta vastuseks.
E: Kadri hakkas oma korteri poole sammuma; olles teinud 7 sammu pöördus ta ja küsis nõudlikult: "Tuled või?!". Silvester allus kui pahandust teinud kutsikas ning lonkis Kadri sabas Piparmündi tänavale.Kadril kodu asus pisikeses puumajas, kus oli üldse kolm korterit. Vaikides astusid nad sisse ning uks vajus nende seljataga tasase klõpsatusega lukku.

Me oleme keeniused.