Adjöö. Põlvasse ja Tartusse õnne otsima. Ja no muidugi enne ka törtsuke ajaloo lõpueksmit.

kiri enesele no. 57

Tunnen end eriti halvasti - nii vaimselt kui füüsiliselt. Mis kõige närvesöövam - ma ei suuda leida asja tuuma. Hommikust õhtuni sama kripeldav karjuv motoorne rahutus, mis iga päevaga aina hullemaks läheb. Tunnen, et pole ka mitte kellegiga rääkida, lähen kõigiga tülli ja nean end südamepõhjani. Justkui sööks iseennast luuni välja. Karjuda enesest kõik välja - pole oskust ja inimest, kes selle laadungi vastu võtaks. Kergustunded käivad lainetena üle vaid juhul, kui end absoluutselt kõigest välja lülitan, kuid mis lahendus see ka on? Ma ei suuda keskenduda ja ma tahan kogu aeg midagi teadmata, mis see on. See on midagi tunnetuslikku, mis mul tabamata jääb. Ma ei taha kellelegi sellist olukorda, loodan, et saan sellest ka ise varsti üle. Juba mitu nädalat ei ole minust lahti lasknud ka kerge terviserike, mis käib minule, kui tavaliselt väga tervele inimesele, üpris närvidele. Tujud vahetuvad kiiremini, kui ma suudan kellegi tehtud nalja üle naerma hakata. See kuradi ebastabiilsus ei ole mina. Mina olen rahuliku südamega inimene, kellele ei ole palju tarvis, kui vaid seda, et olla õnnelik! Mille pagana pärast ma siis omaenese kehas kedagi teist mängin!? Mängin on vale sõna. Ma ei tee seda ju meelega, kontroll enda üle on käest läinud. Aga ma tean, et saan sellest üle, olen hullemastki üle saanud. Saan ka seekord. Vaja on vaid häid sõnu headelt peadelt. Kohe tuleb suvi, kohe on keskkool seljatatud ja väike Ulla saab taas olla ta ise. Loodetavasti.

kõrgel.

Ma pole seda blogi ammu kasutanud eesmärgiga rääkida oma elust. Selmet loon jutukesi teistest, kuid neis peab olema ka osake mind, kuna muidu ma neid ju ei kirjutaks. Kohe ei oskagi panna sõnu ritta selle jaoks, et rääkida, mida ma just täna tegin. Tähtsusetu. Või mitte tähtsusetu, vaid ilmetu. Samas elu ei ole ilmetu, aga pressides teod sõnadesse, muutuvad nad tükimaad ilmetumaks. Ei, ei - millest ma räägin!? Sõnad on meie sõbrad. On mul üldse miskit vajadust seda siia kirja panna?

Täna paistis päike ja ma istusin tema kiirte all ning vaatasin müüriservalt alla sügavusse. Minu silmapiiril kõikusid puude ladvad ning minu kõrval naersid inimesed.

Täna istusin klassiruumis ja pidasin peenikest naeru enese üle.

Täna tundsin end üksikuna.

(üles)tunnistus.

Ma pole pea kolm kuud siia sõnakestki kirja pannud. Tuleb tõtt tunnistada - olin selle paiga juba ehk unustanudki. On juba mai ja ega juunigi kaugel ole. Paistab päike ja suureneb vajadus kellegi järele. Suureneb vajadus kellegi järele ja tahtmine joosta kaugele kaugele ära. Ma kirjutaksin teile kaks korda kuus, et öelda: "Olen õnnelik." Millest rääkida? Sellest, et hetkel on käimas kooli lõpetamine ja ma peaksin siinuste ja logaritmidega tegelema? Ei. Sellest, et ma olen tüdinud ja otsin sõpra? Ei. Sellest kõigest, mis on vahepeal juhtunud? Juhtunud on palju, samas vähe. Niiviisi on raske alustada. Rääkida saaks ju kõigest, aga kõike ei maksa alati rääkida. Viimasel ajal olen hämmastaval kombel leidnud enda seest rahu. Muidugi kõigub see pidevalt võrdlemisi suure amplituudiga, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud sellist tunnet. Tunnet, et päike paistab ja muud polegi tarvis! Kui ma ainult iga päev komistaksin õnne otsa! Ma ei oska elult midagi tahta. Ta meeldib mulle ja ma loodan, et ka ma talle meeldin. Ikkagi, mis siis vahepeal juhtunud on? Mu sõltuvus suureneb järjepidevalt, päevad on muutunud pikemaks ja nahale on tekkinud kerge jume. Ma olen saanud aastakese vanemaks ja aastakese nooremaks. Kuid, mis on vahepeal juhtunud? Muru on läinud roheliseks ja puud on selga tõmmanud kevadrüüd. Ning mina olen istunud murul ja vaadanud pilvi ning rännanud nendega kaasa lootusega mitte kunagi naasta. Olen kahelnud endas ja teistes, olen neid leidnud ja kaotanud. Olen elanud kaks ja pool kuud.