Ma pole pea kolm kuud siia sõnakestki kirja pannud. Tuleb tõtt tunnistada - olin selle paiga juba ehk unustanudki. On juba mai ja ega juunigi kaugel ole. Paistab päike ja suureneb vajadus kellegi järele. Suureneb vajadus kellegi järele ja tahtmine joosta kaugele kaugele ära. Ma kirjutaksin teile kaks korda kuus, et öelda: "Olen õnnelik." Millest rääkida? Sellest, et hetkel on käimas kooli lõpetamine ja ma peaksin siinuste ja logaritmidega tegelema? Ei. Sellest, et ma olen tüdinud ja otsin sõpra? Ei. Sellest kõigest, mis on vahepeal juhtunud? Juhtunud on palju, samas vähe. Niiviisi on raske alustada. Rääkida saaks ju kõigest, aga kõike ei maksa alati rääkida. Viimasel ajal olen hämmastaval kombel leidnud enda seest rahu. Muidugi kõigub see pidevalt võrdlemisi suure amplituudiga, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud sellist tunnet. Tunnet, et päike paistab ja muud polegi tarvis! Kui ma ainult iga päev komistaksin õnne otsa! Ma ei oska elult midagi tahta. Ta meeldib mulle ja ma loodan, et ka ma talle meeldin. Ikkagi, mis siis vahepeal juhtunud on? Mu sõltuvus suureneb järjepidevalt, päevad on muutunud pikemaks ja nahale on tekkinud kerge jume. Ma olen saanud aastakese vanemaks ja aastakese nooremaks. Kuid, mis on vahepeal juhtunud? Muru on läinud roheliseks ja puud on selga tõmmanud kevadrüüd. Ning mina olen istunud murul ja vaadanud pilvi ning rännanud nendega kaasa lootusega mitte kunagi naasta. Olen kahelnud endas ja teistes, olen neid leidnud ja kaotanud. Olen elanud kaks ja pool kuud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar