vispliga ja visplita.

kümme pilti samast asjast.

tundeküllane banaan.

peaks öösiti magama.
oh well, chinchin.

tähistame kuu aja möödumist.

tants televiisorile.

olgu ta õnnistatud!

"ma olen väga emotsionaalne inimene, ma elan alati omadele kaasa"

teate, ma käisin väga head teatrit vaatamas.

note-to-self: ära seda unusta!

köögiakna viskasin kiviga sisse.

absoluutselt sisutühi.

Milline võiks olla postitus, kui on möödnud kuus kuud? Kuidas oleks sellega: "ja mulle meenuski mu parool!"?

sitta kah, siin ta on - 2. august 2009.

üks peale eelmist.

Uus saabus peale kolme tundi kokkamist ja käe põletamist toidulabida hoogsast hüppest. Kõik oli tulemit väärt, ka mina suudan valmistada söödavat, nii imelik kui see ka ei oleks. Peale mõningaid ettetulevaid komplikatsioone nagu näiteks kuidas konstrueerida ühendusteed sibula ja klaasi vahel A4ga, kuidas vähendada liigset vee kogust ehk päästa kana rõvedaimast uppumissurmast ning kuidas leotada, püreestada ja nõrutada kookospähklit vaatamata soovile see vastu seina laiaks lüüa (kui seegi üldse võimalik on). Igatahes on mul nüüd ülemäära palju tamarindi viljaliha nii tahkel kui leotatud kujul, nii et dig in! Pikaks ajaks on rahuldatud ka toidu leotamise vajadus.
Seekord oli rahulikum, hea söök, vein, mõnus seltskond. Kitarri näppimisest on küüned kraabitud, pea magamatusest uimane, meel avatud kõigele uuele ja soov parandada ennast ja olemist.