järjejutt no. 43

Niisiis. Koht: maakodu, seletamatu arv õunapuid ning sõgedalt külm ilm. Pika heina seest veel mõneti usside ja teiste pudulojuste poolt söömata õunu otsida ei kuulu meelistegevuste hulka. Arvamus idüllilisest suvelõpu õunakorjamisest on petlik. Karm reaalsus lööb sulle näkku 3 herilasega, kelle einestamist sa juba oma kohalolekuga segad. Lisaks sinu viljade söömisele on nad ühtlasi kolinud ka sinuga ühe katuse alla. Oma leiba ma nendega igatahes ühte kappi ei pane. Ma lausa kuulsin, kuidas nad kambakesi mu üle naersid, kui üritasin neile läheneda lihtlabase putukamürgiga. Loodus on ilus. Loodus on tore. Senikaua, kuni Ta minu peal roomama hakkab.

Jättes selle, on käimas (täna küll lõppemas) Augusti Tantsufestival. A. Noormetsa "Vaterland" oli selline...huvitav. Täpselt niimoodi huvitav, nagu on üks "huvitav" roog, mille kokk sinu kõrval istub ja uurival pilgul arvamust küsib. Kolm tegelast, 2 naist ja mees, istuvad igaüks oma laua taga koos hulga igapäevaste tarbeesemetega, lastes neid aja möödudes järjest käiku. Oli imemist, pesemist ja määrimist. Oli lummav, kuid uinutav. Kogu lugupidamise juures, oli tervet Heino Elleri "Kodumaist viit" kuulata natuke piinav, kui lavalolijad selle vältel vaid pead liigutasid. Kuid pole viga, peale seda ruttu Juuksurisse ning kõik tundub kohe sügavam.
Nele Suisalu ja Florent Hamoni koostöö oli aga paeluv. Pooleldi improviseeritud tunnike möödus äärmises rahulolus, armudes veel enam inimese kehasse. Raske oleks veel midagi lisada.
Kuid nüüd lahkun selle aasta viimast augustiõhtut veetma koos Francesco Scavetta loominguga.

Uitades ringi hilissuvisel tänaval koos paki piimaga.

Mõtestada enesele lahti nädala möödumine ning taasavastada kaotatud mina.
Kohtuda tundmatutega ning muuta nad tuttavateks.
Avada uksi ning need enese järel sulgemata jätta.
Astuda toast õue ning säilitada soojus.
Tunda rõõmu hilinevast bussist lihastlõikava külma käes.
Ärgata varahommikuse peavaluga.
Valetada toredale naabrivanamehele, et säästa ennast.
Valetada enesele, et säästa teisi.
Lüüa varbaid vastu ennastsalgavaid uksepiitu ning unistada jää olemasolust.
Kõndida mööda lõputuid treppe ning unistada liftist.
Unustada nii mõndagi.
Kuulata iseenesestmõistetavat.
Kohtuda armsatega ning näha neid lahkumas.
Uskuda, vaatamata vastupidisele.

Täna, mil sõnad tähendavad vähem, kui eile.
ob
la
di

Turin Brakes, 12 Rounds, Jens Lekman - muusikud, kes mõjusid just nüüd turgutavalt. On, kelle peale loota.
Muidu on, nagu on. Tee, vihm, muusika ning mõtted rändamas kaugele, kaugele.

Pagan küll.
Kas võib üldse kunagi täiesti aus olla? Nii teiste kui endaga. Või on tervislikum alati midagi ütlemata jätta? Aga kui inimene tõesti ei saa aru, ei mõista, kui talle seda puust ja punasest selgeks ei tehta? Või ei taheta aru saada?
Lilled närtsivad, kui neid ei kasteta.

Punased taburetid.

Nagu suur Arcimboldo oleks lausunud: "Ma olen kõik oma köögi- ja puuviljad kasutanud valedel eesmärkidel." Või noh, keegi ei saa ju vastupidist väita, ega? Leian end imelikus tujus ja olukorras. Mis iseenesest ei ole midagi uut, õigemini peaks ma juhtima tähelepanu oma tunnetele vaid siis, kui need ei ole imelikud, aga mis lõbu selles oleks. Milline muhe lausevärdu. Oeh, pole jälle tükk aega kirjutanud. Huvitav, see kõlab justkui mul oleks kellegiga selles osas leping ja ma olen jälle tähtaega eiranud. Olen mõneti nii kinnine, et isegi ekraaniga ei ole ma võimeline südamest rääkima.
Mu jutt ei jõua jälle kuhugile. Pagana keeruline on kirja panna, et täna käisin EKAs ja tegin seda ja teist. Pigem kirjutaksin, et ei ole midagi ilusamat ühest üdini õnnelikust hetkest ning midagi hirmsamat, kui sellest järgmisel momendil ilma jääda. Ehk olla avatud, kuid ähmane. Täna oli mul üle pika aja tahtmine olla üksi, täiesti üksi, ihuüksi. Viimasel ajal olen seda meeletult kartnud - üksi olemist nimelt. Juba tund üksi olemist ning olen kergelt hulluks läinud. Kõik sõbrad ja tuttavad läbi helistanud, viis tassi teed joonud, kuusteist korda rõdul käinud, kolm korda koti sisse ja lahti pakkinud ning lõpuks peaaegu, et joostes lahkunud. Samas (ma hindan väga oma ebastabiilsust) põgenenud paigast taas mõne aja möödudes samuti lahkunud ning leidnud end jälle läbikogetud olukorrast. Vihastanud, hüsteeriliselt naernud ning tavalisest mitmeid tunde rohkem maganud. Raudbetoon.
Seekord võite lahkudes tomatit haugata.