Nagu suur Arcimboldo oleks lausunud: "Ma olen kõik oma köögi- ja puuviljad kasutanud valedel eesmärkidel." Või noh, keegi ei saa ju vastupidist väita, ega? Leian end imelikus tujus ja olukorras. Mis iseenesest ei ole midagi uut, õigemini peaks ma juhtima tähelepanu oma tunnetele vaid siis, kui need ei ole imelikud, aga mis lõbu selles oleks. Milline muhe lausevärdu. Oeh, pole jälle tükk aega kirjutanud. Huvitav, see kõlab justkui mul oleks kellegiga selles osas leping ja ma olen jälle tähtaega eiranud. Olen mõneti nii kinnine, et isegi ekraaniga ei ole ma võimeline südamest rääkima.
Mu jutt ei jõua jälle kuhugile. Pagana keeruline on kirja panna, et täna käisin EKAs ja tegin seda ja teist. Pigem kirjutaksin, et ei ole midagi ilusamat ühest üdini õnnelikust hetkest ning midagi hirmsamat, kui sellest järgmisel momendil ilma jääda. Ehk olla avatud, kuid ähmane. Täna oli mul üle pika aja tahtmine olla üksi, täiesti üksi, ihuüksi. Viimasel ajal olen seda meeletult kartnud - üksi olemist nimelt. Juba tund üksi olemist ning olen kergelt hulluks läinud. Kõik sõbrad ja tuttavad läbi helistanud, viis tassi teed joonud, kuusteist korda rõdul käinud, kolm korda koti sisse ja lahti pakkinud ning lõpuks peaaegu, et joostes lahkunud. Samas (ma hindan väga oma ebastabiilsust) põgenenud paigast taas mõne aja möödudes samuti lahkunud ning leidnud end jälle läbikogetud olukorrast. Vihastanud, hüsteeriliselt naernud ning tavalisest mitmeid tunde rohkem maganud. Raudbetoon.
Seekord võite lahkudes tomatit haugata.