ja ma ütlesin talle, et pööra esimeselt ristmikult vasakule ning ära unust...

Kes sa oled? Miks sa siin oled? Kelleks sa saada tahad?

Kes ma olen?

Olen seen peale vihmast sügisilma. Ei, olen tuulde läinud sõnad. Ei, olen midagi enamat – olen mina ise. Mis ma selle teadmisega nüüd siis peale peaksin hakkama? Olen mina ise, olen see, kes ma olen ning kelleks mind loodi. Olen ma kellekski loodud? Või olen selleks saanud? Kas minul endal ei ole eneseks olemisega mingit pistmist, olen ma juba kellekski loodud ning väites, et olen mina ise valetaks ma justkui kellegi ees? Aga kelle? Kas enda? Aga kui mind ennast tegelikult ei ole, siis kuidas ma saakski valetada? Mind ju ei ole, või ikkagi on? Kes ma olen? Kas vastus sellele küsimusele peab olema nii keeruline? Mina olen ju mina. Aga kas minus on mitu mina? Kui mina olen mina, siis kes see teine mina on, kelle ma eneseks väidan olevat? Kas mina olen tõesti mina või on see kellegi teise mina, on see üldse keegi teine? Teine mina? Kas mina olen mina? Või on hoopis mina mina? Kes ma olen? Olen mina? Kelle mina, kas minu enda või mina mina? Kes ma olen? Olen ma kes? Ma olen kes!!

Miks sa siin oled?

Kus? Kas siin? Või hoopis siin? Miks ma ei või siin olla? Miks sa küsid? Miks ma ei või küsimusele küsimusega vastata? Miks sa küsid? Miks ma vastama pean? Miks ma siin olen? Miks sa siin oled? Paremale ära.

Kelleks sa saada tahad?

Kas ma siis ei ole juba keegi? Miks ma kellekski saama pean? Mida on sellel kellegil, mida minul ei ole? Miks ma juba olla ei või? Miks ma pean olemisega ootama? Miks ma pean saama, et olla? Miks sa ära ei lähe?

See juhtub 2 sekundi pärast.

(Tähelepanu, tegemist on vaid loomingulise kriisiga. Kõrvalmõjude ilmnemisel pöörduge oma kohaliku veinipudeli poole.)

kiiruskiirukiirkiikik.

Ärkan kell 12, olen jätkuvalt unine, kuid vean end voodist välja. Kööki! Seal on teed. Panen vee keema ja valin tassi, otsin suhkru ja lusika. Solgutan teepakki, segan ja joon. Panen muusika mängima ja tatsan toas sihitult ringi. Plaanid, mõtted, kohustused, ahhh! Järgmine tass. Loen raamatut, loen ja väldin kohustusi. Mõtlen ja unistan millestki muust. Aeg läheb ja möödub. Avastan, et pole jälle midagi söönud, ei taha ka. Veel teed. Õhtu saabub ja ma ei hakka vastu. Räägin tuppa astuvate inimestega. Kuulan, vaatan. Peagi saabub uus päev, olen tublim! Kurat, pean olema! Olgu te neetud, kes te oma asjad õigel ajal tehtud saate!

gegen zwölf

Deaf Ted, Danoota, and me

Thorg hilly grove and burly ive,
Big daleys grass and tree
We clobber ever gallup
Deaf Ted, Danoota, and me.

Never shall we partly stray,
Fast stirrup all we three
Fight the battle mighty sword
Deaf Ted, Danoota, and me.

With faithful frog beside us,
Big mighty club are we
The battle scab and frisky dyke
Deaf Ted, Danoota, and me.

We fight the baddy baddies,
For colour, race and cree
For Negro, Jew and Bernie
Deaf Ted, Danoota, and me.

Thorg Billy grows and BurnIey ten,
And Aston Villa three
We clobber ever gallup
Deaf Ted, Danoota and me.

So if you hear a wonderous sight,
Am bluster or at sea,
Remember whom the mighty say
Deaf Ted, Danoota, and me-
(sometimes we bring our friend, Malcolm.)

jah, just nii, edasi ja edasi ja edasi. Me kõik särame edasi.
hipsters and squares.
1964

zig zag

Bussi kell näitas kaheksast möödunud viiteteist minutit, kuid aeg õues peegeldus läbi klaasi ning pani meid uskuma, et kell ei ole rohkem ega vähem kui üheksa läbi viis minutit. Kumba aega uskuda? Kumba tahta uskuda? Sulgesin silmad ning pidasin nõu. Kaalukausi raskem pool jäi püsima valgustatud bussi esiotsale, kus keskealine veidi kulunud kampsuniga juht vilumusega rooli keeras. Peas hakkasid jooksma sõnad ning nende tähendused - tähemärgid oma mõnusa keraja kuju ja olemusega. Mõte jäi peatuma linnal, mis kannab nime Liverpool. Huvitav, millest selline nimi? Selge, ega nimi ei riku meest, aga Maksabassein!? Väikesel poisil bussis oli seljakoti peal hiiglaslik Ämblikmees. Tõtt öelda, mõjus see suisa hüpnotiseerivalt.Oli ikka kole kott küll. Loodetavasti tulevikus me jagame seda arvamust.

Käisin oma enda väikese peaga välja valitud valikkursusel - ruumikunst ja popkultuur. Kahtlemata väga huvitav, aga jällegi - kallis õppejõud, arvestades kõiki traditsioone ja ülikooli olemuslikku palet, püüdke siiski leida oma jutus mingigi seos. Pole viga, küll läbi närib.

Jällegi ei saa mööda Kanutist, kus linastus Eike Ülevainu "Käed". Soe ja mõnus, ma olen alati kätest lugu pidanud, ka seekord. Ka käed tantsivad. Kui tihti me tegelikult tähele paneme, mida meie käed omatahtsi teevad? Heitke neile korraks pilk.
Samalajalveeall: Noah And The Whale - Rocks And Daggers

Oli päev, mis õigustas elu.

päike soojem, taevas sinisem.

Dennis Potteri näitemängu tegevus toimub ühes väikeses Edela-Inglismaa külas Teise maailmasõja ajal. Lugu peegeldab täiskasvanute reaalsust läbi laste, keda kehastavad omakorda täiskasvanud. See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale.

Vaieldamatult suurepärane, tasub aastate pärast meenutamist. Auga oli välja teenitud ka parima lavakujunduse preemia aastal 2008.

Tee oli vaheajal küll tina sulamistemperatuuril, kuid pole viga. On ennegi ette tulnud.

Ta elab lossis. Küll lagunenud, aga ettekujutus on meil kõigil ju piiritu. Sest me ju KÕIK teame, mida imre sooäär muusikakoolis tegi.

Nüüd on herilasedki alkohoolikud.

1.

Kujutage nüüd ette, et olete hommikul linnas ning ostate värske lehe. Istute maha ning avate selle. Loete oma kursusekaaslase artiklit ning rüüpate kohvi. Järgmisel hetkel astub sisse Vseviov ning räägib teile kõigest kaunist. Oli meeldiv? Kahtlemata.

Päeva nael oli muidugi koos lehega tasuta saadud Kuldne Börs. Kui te otseselt tööd, eluaset ega mootorsõidukit ei otsi, siis on elu kohe ilusam.

Oma osa sai kätte ka esimesest saksa keele tunnist, kus karjakesi rongi imiteeriti ning üksteist pallidega loobiti.

.

järjejutt no. 43

Niisiis. Koht: maakodu, seletamatu arv õunapuid ning sõgedalt külm ilm. Pika heina seest veel mõneti usside ja teiste pudulojuste poolt söömata õunu otsida ei kuulu meelistegevuste hulka. Arvamus idüllilisest suvelõpu õunakorjamisest on petlik. Karm reaalsus lööb sulle näkku 3 herilasega, kelle einestamist sa juba oma kohalolekuga segad. Lisaks sinu viljade söömisele on nad ühtlasi kolinud ka sinuga ühe katuse alla. Oma leiba ma nendega igatahes ühte kappi ei pane. Ma lausa kuulsin, kuidas nad kambakesi mu üle naersid, kui üritasin neile läheneda lihtlabase putukamürgiga. Loodus on ilus. Loodus on tore. Senikaua, kuni Ta minu peal roomama hakkab.

Jättes selle, on käimas (täna küll lõppemas) Augusti Tantsufestival. A. Noormetsa "Vaterland" oli selline...huvitav. Täpselt niimoodi huvitav, nagu on üks "huvitav" roog, mille kokk sinu kõrval istub ja uurival pilgul arvamust küsib. Kolm tegelast, 2 naist ja mees, istuvad igaüks oma laua taga koos hulga igapäevaste tarbeesemetega, lastes neid aja möödudes järjest käiku. Oli imemist, pesemist ja määrimist. Oli lummav, kuid uinutav. Kogu lugupidamise juures, oli tervet Heino Elleri "Kodumaist viit" kuulata natuke piinav, kui lavalolijad selle vältel vaid pead liigutasid. Kuid pole viga, peale seda ruttu Juuksurisse ning kõik tundub kohe sügavam.
Nele Suisalu ja Florent Hamoni koostöö oli aga paeluv. Pooleldi improviseeritud tunnike möödus äärmises rahulolus, armudes veel enam inimese kehasse. Raske oleks veel midagi lisada.
Kuid nüüd lahkun selle aasta viimast augustiõhtut veetma koos Francesco Scavetta loominguga.

Uitades ringi hilissuvisel tänaval koos paki piimaga.

Mõtestada enesele lahti nädala möödumine ning taasavastada kaotatud mina.
Kohtuda tundmatutega ning muuta nad tuttavateks.
Avada uksi ning need enese järel sulgemata jätta.
Astuda toast õue ning säilitada soojus.
Tunda rõõmu hilinevast bussist lihastlõikava külma käes.
Ärgata varahommikuse peavaluga.
Valetada toredale naabrivanamehele, et säästa ennast.
Valetada enesele, et säästa teisi.
Lüüa varbaid vastu ennastsalgavaid uksepiitu ning unistada jää olemasolust.
Kõndida mööda lõputuid treppe ning unistada liftist.
Unustada nii mõndagi.
Kuulata iseenesestmõistetavat.
Kohtuda armsatega ning näha neid lahkumas.
Uskuda, vaatamata vastupidisele.

Täna, mil sõnad tähendavad vähem, kui eile.
ob
la
di

Turin Brakes, 12 Rounds, Jens Lekman - muusikud, kes mõjusid just nüüd turgutavalt. On, kelle peale loota.
Muidu on, nagu on. Tee, vihm, muusika ning mõtted rändamas kaugele, kaugele.

Pagan küll.
Kas võib üldse kunagi täiesti aus olla? Nii teiste kui endaga. Või on tervislikum alati midagi ütlemata jätta? Aga kui inimene tõesti ei saa aru, ei mõista, kui talle seda puust ja punasest selgeks ei tehta? Või ei taheta aru saada?
Lilled närtsivad, kui neid ei kasteta.

Punased taburetid.

Nagu suur Arcimboldo oleks lausunud: "Ma olen kõik oma köögi- ja puuviljad kasutanud valedel eesmärkidel." Või noh, keegi ei saa ju vastupidist väita, ega? Leian end imelikus tujus ja olukorras. Mis iseenesest ei ole midagi uut, õigemini peaks ma juhtima tähelepanu oma tunnetele vaid siis, kui need ei ole imelikud, aga mis lõbu selles oleks. Milline muhe lausevärdu. Oeh, pole jälle tükk aega kirjutanud. Huvitav, see kõlab justkui mul oleks kellegiga selles osas leping ja ma olen jälle tähtaega eiranud. Olen mõneti nii kinnine, et isegi ekraaniga ei ole ma võimeline südamest rääkima.
Mu jutt ei jõua jälle kuhugile. Pagana keeruline on kirja panna, et täna käisin EKAs ja tegin seda ja teist. Pigem kirjutaksin, et ei ole midagi ilusamat ühest üdini õnnelikust hetkest ning midagi hirmsamat, kui sellest järgmisel momendil ilma jääda. Ehk olla avatud, kuid ähmane. Täna oli mul üle pika aja tahtmine olla üksi, täiesti üksi, ihuüksi. Viimasel ajal olen seda meeletult kartnud - üksi olemist nimelt. Juba tund üksi olemist ning olen kergelt hulluks läinud. Kõik sõbrad ja tuttavad läbi helistanud, viis tassi teed joonud, kuusteist korda rõdul käinud, kolm korda koti sisse ja lahti pakkinud ning lõpuks peaaegu, et joostes lahkunud. Samas (ma hindan väga oma ebastabiilsust) põgenenud paigast taas mõne aja möödudes samuti lahkunud ning leidnud end jälle läbikogetud olukorrast. Vihastanud, hüsteeriliselt naernud ning tavalisest mitmeid tunde rohkem maganud. Raudbetoon.
Seekord võite lahkudes tomatit haugata.

(Hapu)kurgihooaeg.

Suur hingetõmme ja ma karjun end sõnadest tühjaks!

Jalad õhku tõstan ja alla enam ei vaata,
ei korda ei laima, ei tüüta ei paina.

Jumalaga
(minnes, haara kurk.)

naasnud varbad.

Ma istun nüüd lõpuks maha ja kirjutan oma jäljed ekraanile. Mõtted, mõtted, keerulised käänud, osatud rõõmud, lahjendamata joogid ja karusmarja koogid.

Olin Berliinis. Olin suures linnas, mis oli hämmastavalt hubane. Lausa nii, et kui üks hetk end Potsdamist avastasin, siis ihkasin kiiremini tagasi pealinna. Berliin ei olnud koht, kus veeta nädal või paar ning peale seda mõelda ohkava hingega rahulikele kodutänavatele, vaid osutus paigaks, kus ma oma elu võiks hoida. Arvestades mind võib mu arvamus pikemal sealviibimisel muidugi muutuda. Berliin oli mugav – just, mugav on see sõna, mida ma otsin. Oma suurusele vaatamata tundusid kohad palju rohkem jäsemete ulatuses, kui Tallinnas. Ei tekkinud nö. päraperse tunnetust. Kuid leiva järele tekkis küll puudus, kui juba mitmendat hommikut järjest peab enesele kuiva saia sisse ajama. Ja kurgi ja tomati ja salati. Ma armastan bahne nimedega S ja U. Ma jään igatsema kiiret ühistransporti. Ma jään igatsema odavat veini ja x-baari ja muidugi Bao-Baod. Berliin oli minu vastu kena.

Hullumise periood on käsil. Ülekeedetud viinamari roomamas alla krohvitud seinalt.

mööda käidud radu.

Vahepeal juhtus nii mõndagi, aga ta oli liiga uimane, et seda kirja panna. Siiani.
Igatsus tungib rüppe, kuigi kõik ju alles algas. Ikkagi, ärge tulge naerma. Hetked on õndsad, kuni nad taanduvad. Õrn hing saab hukatuslikuks.
Kontsert ja teater ja heli ja kiri ja pilt ning tükike vaikust lava tagaosas.

Kunagi räägin kõigest lähemalt, olen truu.

Parim hetk olengust.

Olen kodus ja koristan. Loodan niiviisi ka eneses veidike korda luua. See selleks.
Kas muljetaks?
Peale ajaloo lõpueksamit suundusid sammud Põlva poole. Noh, kui nüüd täpne olla, siis ikkagi bussirattad, mina ei pidanud selle jaoks nüüd kohe üldse pingutama. Tallinn-Põlva: 3 ja 1/2 tundi. Mu vaene selg. Igatahes kohale me jõudsime ja täis me lasime end sööta. Järjekordsed plusspunktid kõikidele vanaemadele. Põlva ise oli tilluke. Selline, et kui sa hästi kiiresti jooksed, siis saad linnale värvilise paela ümber siduda. Armas, samas depressiivne. Ühe õhtu romanss. Ei teagi kohe, mida selle linna kohta kirjutada. Eesti väikelinn oma võlude ja vigadega. Osse oli jube palju, mõni tahtis end lausa ristida. Sinised ristirüütlitest linnud olid mõnusad, jalutuskäik metsas oli mõnus, pulgata pulgakomm oli mõnus, õhtune päike oli mõnus, looduse lõhn oli mõnus, lukustamata uksed oli mõnusad.
Järgmisel hommikul Tartusse.

jääb pooleli.

jätk.
Tartu oli palav! Ning ärge tulge mulle rääkima, et Tallinn on suvel pahapaha, Tartu on samamoodi debiilikuid täis. Kaltsukatest ei leidnud seekord midagi. Kõht oli hullumoodi tühi ja nõudis hiina toitu ning seda ta ka sai. Ma vabandan oma kidakeelsuse pärast, ma olen natuke liiga uimane ja joogine. Tunnen siiski tungivat vajadust kirjutada, justkui oleks see mu kohustus. Ärge laske kunagi asjadel, mis teile tõsiselt rõõmu pakuvad, kohustusteks muutuda! See võtab neilt nende algupärase võlu. Igatahes Rüütli tänaval ei taha ma tükk aega kõndida. Tartusse minek oli erakordselt piinarikas. Paljutõotav algus keeras oma nägu drastiliselt, kui bussi astus mitmepealine kamp puberteetikuid. Võeh! Teerulli oleks vaja. Nii, ma jäin kirjutamise ajal korra magama. Tartust tagasitulek möödus ka magades. Eile öösel magasin ka 15 tundi järjest - see on minu jaoks midagi erakordset. Muidu oli tore reis eemale Tallinnast, kuid siia tagasi saabudes tundsin, et olen kodus. Nüüd peaks kirjutama ka klassiekskursioonist. Ma nimetaks seda pigem klassiolenguks, aga ma vaatan, kuidas mul vaimujõuga asjalood on.

Adjöö. Põlvasse ja Tartusse õnne otsima. Ja no muidugi enne ka törtsuke ajaloo lõpueksmit.

kiri enesele no. 57

Tunnen end eriti halvasti - nii vaimselt kui füüsiliselt. Mis kõige närvesöövam - ma ei suuda leida asja tuuma. Hommikust õhtuni sama kripeldav karjuv motoorne rahutus, mis iga päevaga aina hullemaks läheb. Tunnen, et pole ka mitte kellegiga rääkida, lähen kõigiga tülli ja nean end südamepõhjani. Justkui sööks iseennast luuni välja. Karjuda enesest kõik välja - pole oskust ja inimest, kes selle laadungi vastu võtaks. Kergustunded käivad lainetena üle vaid juhul, kui end absoluutselt kõigest välja lülitan, kuid mis lahendus see ka on? Ma ei suuda keskenduda ja ma tahan kogu aeg midagi teadmata, mis see on. See on midagi tunnetuslikku, mis mul tabamata jääb. Ma ei taha kellelegi sellist olukorda, loodan, et saan sellest ka ise varsti üle. Juba mitu nädalat ei ole minust lahti lasknud ka kerge terviserike, mis käib minule, kui tavaliselt väga tervele inimesele, üpris närvidele. Tujud vahetuvad kiiremini, kui ma suudan kellegi tehtud nalja üle naerma hakata. See kuradi ebastabiilsus ei ole mina. Mina olen rahuliku südamega inimene, kellele ei ole palju tarvis, kui vaid seda, et olla õnnelik! Mille pagana pärast ma siis omaenese kehas kedagi teist mängin!? Mängin on vale sõna. Ma ei tee seda ju meelega, kontroll enda üle on käest läinud. Aga ma tean, et saan sellest üle, olen hullemastki üle saanud. Saan ka seekord. Vaja on vaid häid sõnu headelt peadelt. Kohe tuleb suvi, kohe on keskkool seljatatud ja väike Ulla saab taas olla ta ise. Loodetavasti.

kõrgel.

Ma pole seda blogi ammu kasutanud eesmärgiga rääkida oma elust. Selmet loon jutukesi teistest, kuid neis peab olema ka osake mind, kuna muidu ma neid ju ei kirjutaks. Kohe ei oskagi panna sõnu ritta selle jaoks, et rääkida, mida ma just täna tegin. Tähtsusetu. Või mitte tähtsusetu, vaid ilmetu. Samas elu ei ole ilmetu, aga pressides teod sõnadesse, muutuvad nad tükimaad ilmetumaks. Ei, ei - millest ma räägin!? Sõnad on meie sõbrad. On mul üldse miskit vajadust seda siia kirja panna?

Täna paistis päike ja ma istusin tema kiirte all ning vaatasin müüriservalt alla sügavusse. Minu silmapiiril kõikusid puude ladvad ning minu kõrval naersid inimesed.

Täna istusin klassiruumis ja pidasin peenikest naeru enese üle.

Täna tundsin end üksikuna.

(üles)tunnistus.

Ma pole pea kolm kuud siia sõnakestki kirja pannud. Tuleb tõtt tunnistada - olin selle paiga juba ehk unustanudki. On juba mai ja ega juunigi kaugel ole. Paistab päike ja suureneb vajadus kellegi järele. Suureneb vajadus kellegi järele ja tahtmine joosta kaugele kaugele ära. Ma kirjutaksin teile kaks korda kuus, et öelda: "Olen õnnelik." Millest rääkida? Sellest, et hetkel on käimas kooli lõpetamine ja ma peaksin siinuste ja logaritmidega tegelema? Ei. Sellest, et ma olen tüdinud ja otsin sõpra? Ei. Sellest kõigest, mis on vahepeal juhtunud? Juhtunud on palju, samas vähe. Niiviisi on raske alustada. Rääkida saaks ju kõigest, aga kõike ei maksa alati rääkida. Viimasel ajal olen hämmastaval kombel leidnud enda seest rahu. Muidugi kõigub see pidevalt võrdlemisi suure amplituudiga, aga mitte kunagi varem ei ole mul olnud sellist tunnet. Tunnet, et päike paistab ja muud polegi tarvis! Kui ma ainult iga päev komistaksin õnne otsa! Ma ei oska elult midagi tahta. Ta meeldib mulle ja ma loodan, et ka ma talle meeldin. Ikkagi, mis siis vahepeal juhtunud on? Mu sõltuvus suureneb järjepidevalt, päevad on muutunud pikemaks ja nahale on tekkinud kerge jume. Ma olen saanud aastakese vanemaks ja aastakese nooremaks. Kuid, mis on vahepeal juhtunud? Muru on läinud roheliseks ja puud on selga tõmmanud kevadrüüd. Ning mina olen istunud murul ja vaadanud pilvi ning rännanud nendega kaasa lootusega mitte kunagi naasta. Olen kahelnud endas ja teistes, olen neid leidnud ja kaotanud. Olen elanud kaks ja pool kuud.

kolmapäeva õhtu.

Andestust, monsieur, et Teie jalge ette langesin ja nõtkeid jalgu suudlesin.
Andestust, monsieur, et aimamata Teie uhkust Teid enesele lubasin.
Andestust, ei mõistnud ennast leida oma tahtmiste sasipuntrast
ega soovinud enamat, vaid kõike.
Andestust, monsieur, et õhtutunni aol end une rüppe heites Teid enesega katsin.
Andestust, et lootsin anda hetke häälele, mis kaugusest kumades mind ahastusse mattis.
Andestust, monsieur, vaid üht ma palun veel
andestust.

Lund ei sadanud.

Lind lendas katusele ja lasi kuuldavale valju kraaksatuse. Enne istumispaigale jõudmist oli ta saatnud 5 meetrit allpool kõndivale punase baretiga neiule väikese valge ja sooja kaksühes paketi. Lind jäi katusele istuma ja neiu baretti virsikulõhnalise salhvrätikuga puhastama. Lund ei sadanud. Kulunud kohvriga mees kõndis neiu poole ja mõtles mummulisest suurest vanaemast ja tema päevinäinud ahjuroobist, millega sai kunagi päikselistel päevadel kartuleid võetud. Kohvril läks katki üks lukk ning vallapääsenud portfelist jooksis välja kullakarva hiir. Lund ikka ei sadanud. Hiirt nähes kargas neiu oma pooleteisemeetri kõrgusele ja karjatas. Kulunud kohvriga mees laskus käpuli ja kattis pea kätega. Kullakarva hiir jooksis kaugusesse ja mõtles mummulise suure vanaema keldrist. Neiu valge laiguga punasel baretil lasi lahti pagariäri uksekaunistusest ning mees kulunud kohvriga sulges oma pagasi ja lõi mööda minnes varba vastu kellegi identiteeti. Lund ikka ei sadanud. Neiu kohendas langenud sukkpükse ja pööras vasakule. Lind katusel lõpetas seedimise ja lendas samuti vasakule.

Nüüd võiks keegi pausile vajutada.