Jutt käigukangist ja hukkaläinud noorusest.

Ojaa. Täna oli Ullal esimene sõidutund. Kuna kõik harjutusplatsid olid õhtul kinni, siis pidi kõrvaliste tänavatega leppima. Peale esimest pilku oma sõiduõpetajale tekkisid minus kahtlused, et härra ei ole just kõige kainemas seisundis. Pikapeale jõudsin selgusele, et ei, ta lihtsalt ongi selline. Mina ei saa aru, miks peab rooli nii palju keerama, et pöörata!? (ei ole tibimoment, absoluutselt mitte, köhh!) Kokkuvõttes võib esimese korra õnnestunuks lugeda. Allaaetud inimeste arv: 0. Mahasõidetud küljepeeglid: 0. Õpetaja närvide kadu: väga väike.
Bussis küsis üks mutike mu käest, et miks ma oma küüned olen mustaks värvinud. Ja oh heldekene, varbaküüned takkapeale. Vastasin, et mulle meeldib nii ja ei leia selles mitte midagi imelikku. Ma polegi ammu kuulnud seda kullafondi kuuluvat fraasi: "Noorus on ikka hukas!" Ma ei leia, et oleks juba põhjust Newtoni seadust enese näol veel kord kinnitada.

Kas pole mitte ilus, või mis? Räämas olek annab just võlu juurde. Juga oli maja taga, 100 meetri kaugusel. Seest oli peasaali mõnevõrra kõpitsetud, värvivalik jättis aga sügavalt soovida. Kui teate, mis värv on vene sinine, siis umbes midagi sellist. Kuid saal ise oli väike ja armas. Saali ühe külje peal oli väike sammaskäik, mis viis nö. terrassimoodi ruumi. Rõdude puunikerdused olid kadestamisväärt. Muidugi ei olnud väikesed käekesed suutnud vastu panna kiusatusele, et oma ekistentsist maja seina peal märku anda.
Etendus meeldis. Head näitlejatööd nagu alati. Tükk oli Draama oma ja kandis nime "Kodukoht". Väga kokkuvõtvalt rääkis iirlaste eksistentsist ja selle olemusest. Võibolla elasid ka need väikesed käekesed nii sisse, et pidid ka oma olemasolu rõhutama.
Ilus õhtu.

Kuu on möödas Placebo kontserdist. Ega see fakt eriti oluline ei ole, pigem masendav. Kõik oleks justkui alles olnud. See tõestab järjekordeselt aja kiire kulu teooriat. Õhtul lähen Keila-Joa mõisa. See otsus tuli alles täna hommikul, kui ma telefoni unisena vastu võtsin ning sealt kellegi häält kuulsin. Peale mõningat juurdlemist tegin järelduse, et tegemist oli ülirõõmsa esivanemaga, kes oli kuidagi veel viimased teatripiletid sebinud. Ja teatrile ei ütle Ulla kunagi ära. Ning mõisad on kohad, kuhu mind võib alati kutsuda. Mõned suved tagasi sai ka mõisatetuur tehtud. Sõitsime mööda Eestimaad ning külastasime tuntuid ning vähemtuntuid aadlilosse.
Aga siinkohal jääb jutt pooleli, koer tahab õue.

Täna ilastasin jälle natuke trummide ees. Ainult 25000.- Mis see ära ei ole!? Ulla tahab trumme, kuidas te ei mõista? Minust oleks juba ammu pidanud trummar saama. Ainuke väike faktor, mis selle võimalikkust siiani takistanud, on trummide puudumine. Oeh, rahu ainult rahu. Nagu Karlsson alati ütles, kui ta majasoku lihapalle kahe suupoolega pugis ning niiviisi väikevenda rahustada soovis. Alati on võimalus minna õppima (ülla-ülla) rahvusvahelist ärijuhtimist. Keegi peaks mind sellisel juhul aga väga vastupidavate kettidega tooli külge aheldama. Kvaliteetsed ketid pole sugugi odavate killast. Nii, et kas ikka ei ole loogiline Ullale need trummid osta? Kust võtsid härra ja proua Tõniste idee, et oma võsuke panna klaverit õppima? Kas ei olnud siis mu otsaette suurelt kirjutatud "TRUMMI paluks"?

Teadaanne.
Compressoris on üüratud pannkoogid, mis garanteerivad täiskõhutunde. Olen seda korduvalt pidanud enesele tunnistama, ohkides pooleldi näritud taldrikukatte kohal.

Autokooli ust kell 8 hommikul avades avastasin enese ees Paula. Maailm on ikka väike. Ma kipun arvama, et meie teooria õpetaja on rassistlike kalduvustega. Ning "vanakogenudjuhina" on tal ka kohustuslik vimm pensionäride vastu. "Penskar" on üks halvustavam sõna eestki keele sõnavaramus. Minumeelest.

Eilne õhtu oli tore. Sai korraks pinnaselt lahkuda ja veidi gravitatsiooni eirata. Meelde tuleb kohe "Pure Morning". Tulin linnast panoraami vaatluselt tagasi. Liftiga üles sõites läksid kõrvad lukku ning alla tulles olid põlved nõrgad. Järeldus - liiga kiire lift. Ei, misasja, asi pole absoluutselt minus! Käisin mööda linna suurte kõrvaklappidega omas mullis. Bussis oli Placebo põhjas. Minu kõrval olev tüüp nautis seda sama palju, kui mina. Alul hakkas jalg rütmi kaasa lööma, siis sai tants temast võitu. Nii me seal koos tõmblesime. Bussist väljudes ütles väga resoluutse: "Aitäh!" Vastasin väga resoluutse: "Võta heaks!" Suur osa bussisolijatest vaatas meid põlglikult.
Ilus päev.

Teadaanne.

Johnny says he is willing to learn, when he decides, he is a fool.

Aitäh.

Oli ilus Jaan.

Olen täna minimalistlik. Keegi peab ju selle töö ka ära tegema.

Ikkagi meenutan. Kuupäev oli 28. mai ja päev oli palav. Õhus oli midagi erilist. Õhus oli tunda Placebot. Jah, kätte oli jõudnud see õnnis päev, see kauaoodatud päev. Kui Ulla Suurhalli ette jõudis, oli sadakond inimest juba kogunenud. Väga võimalik, et neid oli seal rohkem või vähem. Vaadake, minu puhul ei ole tegemist reaalainete geeniusega. Kirss koogi peal oli fakt, et mõned tunnid tagasi olin lõpetanud matemaatika üleminukueksami kirjutamise. Aga see selleks. Niisiis. Tunne oli ülev ja üsna segaduses. Teadvusesse ei olnud mõne tunni pärast toimuma hakkav veel jõudnud. Persestusime Suurhalli treppidele ning kostitasime end mõne vägijoogiga. Tuttavaid nägusid tuli üha enam juurde. Seltskond tiivulised ja muud loomad. Oli hea olla omade seas. Kell oli lähenemas kuuele, rahvas muutus ärevamaks, silmad vilasid paremale-vasakule. Äkki olid uksed avatud. Järgmisel hetkel avastasin end paaniliselt halli sisemuses trepist alla saali jooksmas. Nii, kell oli kuus ja algas ootamine. Kui soojendaja lõpuks lavale ilmus, oli meil juba piisavalt soe. Manboy käras küll. Veel ootamist. Ja siis - tõe hetk. PLACEBO!!! Nüüd ei pannud enam midagi muud enese ümber tähele. Muusika, muusika ja veel kord muusika ning Molko tuttav hääl. Vahel mõned küünarnukid, mõned lükked ja jälle rohkem ruumi. Ma tänan neid selle elamuse eest. Hing on nüüd rahul.

Ma tänan Liisat, kes siia rüpperaali oma kanamiksi on lisanud. Väga ergastav.

Kas pole edevus mitte tore? Et ennast välja vabandada, siis põhjendan seda järgnevaga - oota miks!?

Ma tänan.

Nii palju siis nostalgiast. Elab üle. Igatahes. Mina sõitsin eile õhtul rattaga. Pole seda tegevust ikka väga ammu teinud, nii et natuke nostalgiat ju siingi. Kolmas käik ei läinud sisse ja esimene samuti mitte. Ka mu ratas on unustuste hõlma langemas. Olin valiku ees - kas minna mäest üles ratast enda kõrval lükates või sõita äärmiselt veidras asendis, kiruda ja ähkida. Valisin selle esimese, vähem mõnitava variandi. Parem kõrv läks lukku, neelasin vähemalt 2 elusolendit, aga kokkuvõttes leidsin selle tegevuse meeldiv olevat. Täna õhtul olid mul samad plaanid, aga tuppa astus Pede ja algas vestlus, mis takistas mul toast lahkumast ja kiirendas oluliselt kella liikumist. Kell teatavasti näitab aja liikumist. Tagajärjed on lollilegi selged. Ratta juurest ebameeldivate inimeste juurde. Riietuskabiinis produkte proovides kuulsin oma selja tagant läbi siniste kardinate, kuidas keegi kodanik naine oma tüdimusest ning kannatamatususest pideva õhkleva häälitsemisega märku andis. See kõlas umbes nii: "Ohhh. Mhhhh.Ähhh." Ma loodan, et ma interpreteerisin seda piisavalt arusaadavalt. Hetkel, mil ma ei suutnud seda enam taluda pistsin pea välja ning juhtisin tema tähelepanu sellele, et pead 90 kraadi paremale pöörates näeb ta veel samasuguseid kaste, kuhu sisse saab minna. Minu kast ei ole sugugi mugavustega erand. Muidugi sain ma vastu mõrvarliku pilgu ja olin valmis vastu võtma räägikäegasestnägueikuula žesti, kuid kõik lõppes seekord õnnelikult.
Nii on lood siinpool sood.

Alguse asi.

Niisiis.
Kell on 13.33 ja ma rikastasin enda elu blogi tekitamisega. Siin ta nüüd siis on - rõõsa ja roheline. Ei tea, mida temaga peale hakata. Asi vajab seedimist. Kõige lihtsam on ehk alustada minevikust ja kirjutada siia kohe alguses midagi eriti meeldejäävat oma möödaläinud elust.
Otsustatud.