Kuu on möödas Placebo kontserdist. Ega see fakt eriti oluline ei ole, pigem masendav. Kõik oleks justkui alles olnud. See tõestab järjekordeselt aja kiire kulu teooriat. Õhtul lähen Keila-Joa mõisa. See otsus tuli alles täna hommikul, kui ma telefoni unisena vastu võtsin ning sealt kellegi häält kuulsin. Peale mõningat juurdlemist tegin järelduse, et tegemist oli ülirõõmsa esivanemaga, kes oli kuidagi veel viimased teatripiletid sebinud. Ja teatrile ei ütle Ulla kunagi ära. Ning mõisad on kohad, kuhu mind võib alati kutsuda. Mõned suved tagasi sai ka mõisatetuur tehtud. Sõitsime mööda Eestimaad ning külastasime tuntuid ning vähemtuntuid aadlilosse.
Aga siinkohal jääb jutt pooleli, koer tahab õue.