Homme on siis kätte jõudnud 1. september ja mina kuulun abituuriumi hulka. Kuidas see nüüd siis juhtus? Väga tore iseenesest, aga kasutades nostalgilist sõnavara sõnastan eelnenud küsimuse ümber - oh, alles oli ju aasta 1996 ja minu jaoks täiesti esimene 1. september. Mäletan seda võrdlemisi selgelt. Esiteks kaotasin ma oma vanemad ära, siis oma klassi ning lõpuks ka iseenda. Veidi imelik olin ma juba siis (hehee). Oh, neid algklassi aegu. (Ärge pange pahaks, nostalgia vajus peale.) Kummikommi äri (millega ma ka tegelikult teenisin, vist sain oma jao kätte just nende samuste kummikommidega, kuna ärimaailma sügavused mind tänases päevas enam absoluutselt ei huvita), vampiirimängud, Tammiku sukkade lõhkumine, klaveril Mäkaiveri imitatsioon, inglise keele kuulamiskassettide kogemata ülelindistamine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Minust on kuidagi mööda läinud see informatsioon, et ma juba 11 aastat koolis olen käinud ja homsest algavad viimased 9 ja pool keskhariduse kuud. Lõpp terendab, ajee! Homme siis jubludega jalutama. Mis muud mul siin kohal öelda on kui - 12 aastat möödub tegelikult kähku!

Mõtlemata mõtlemisest,
täheldades tähtsusetut
kasvamise kahanemist,
jäägitult ma sulle jään.

Ainiti sind unustades,
ikka jälle avastades,
elu otsa koperdades,
vaid sillutis must maha jääb.

Jutt vihmast, vaasist ja äratundmisest.

Ruumis ringi vaadates üritas ta leida sõnu, millega alustada. Ta tahtis, et see oleks mõjus, kuid hetkel ei suutnud ta midagi märkimisväärset paberile kirja panna. Vanamoelisuses poldud teda varem süüdistatud. Paberile panduna tundus see lihtsalt tõelisemana. Teate ju küll, virtuaalmaailm. Klišeed, ajades üksteist taga, tormasid ta peast läbi. Kõik tõrjus ta eemale üksnes enesele korrates: "Mõtle, mõtle!" Püha müristus, seda ta ju tegigi, kuid enese meelest tulutult. Õues toimuv kiskus ta tähelepanu voodil olevalt paberilehelt eemale. Oli juba hilja ning sadas vihma. Ohtralt vihma. Paratamatult tõusis ta oma poollamavast asendist ning astus akna juurde. Midagi peale vihmaseina polnud näha. Tühjusesse vaatama jäädes unustas ta hetkeks olemise. Ta mõtted rändasid eelmisesse õhtusse, mil kõik oli olnud nii selge, nii kindel ja vankumatu. Täpselt nagu too tinasõdur selles kurvas multifilmis. Külm õhk, mis kopsudesse tungis, tõi ta tagasi. Äkki tärgatas idee, mis mõjus ootamatult ka tema kõrval olnud vaasile. Vaasi õnneks ei olnud tee põrandani pikk ning sealgi ootas ees mahavistud triibuline sall. Teda ajas see naerma. Vaasi üles võttes kuulis ta summutatud koputust uksele. Mõne hetke pärast kostis too sama heli vastu ust juba veidi valjemini. Kolmandas koputuses oli tunda kannatamatust, mille järel küsis hääl: "Oled sa kodus?" Tundes ära selle omaniku, avas ta ukse ning koos kerge külmahooga oli neid toas kaks.


juhuslik mõttekõlks.

Lumeinglit tahaks teha.

Sharon Stone kukkus just auku.

Brian Eno ja Sigur Ros on juba viimased 2 tundi klappidest kostunud ja ma ei suuda kuulamist lõpetada. Pagan, kuidas mõned ikka oskavad. Suured klapid peas lamades voodil on hea olla. Ma tõusin korraks istukile, et see siia kirja panna. Silmalaugude kinni vajudes viib muusika kuhugi kaugele ära. Kuigi nüüd tulin ma sealt tagasi, kuna kõht läks tühjaks. Teatavasti triibulisest pehmest õhust toituda ei saa. Ikkagi geeniused.

loe(t)elu

Mõni aeg tagasi nägin ma und millestki meeldivast. Millest täpsemalt, ma enam ei mäleta. Kui lubate ma vahepeal olen täpiline, eks? Ma poleks arvanud, et see rohkematele korda läheb, ju siis. Ei no, tore tore, mis seal ikka. Kuigi tegelikult mulle meeldis see teatav anonüümsus. Järjekordselt ajan ma arusaamatut sõnadejada suust välja. Ööd on toredad. Isegi paremad kui päevad. Ma kipun arvama, et mul on paganama hea kaitsemisiganestiivulineolend. Mul on temaga vedanud. Lausa väga. Tegin miskit jaburat testi. Tulemus ei olnud just kõige meeldivamate killast. Toon siinkohal siis mõned faktid enese kohta: messy, irritable, depressed, fragile, emotionally sensitive, phobic, weird, strange, familiar with the dark side of life, anti-authority, daydreamer. Jah...Ma tõsiselt arvan, et ma lihtsalt ei pannud tähele seda, et too test ise oli sügavalt depressiivsete emokalduvustega. Vähemalt naerda sai. Pede oleks ööl vastu laupäeva äärepealt käsikähmlusesse sattunud. Nimelt ei meeldinud ta ühele jõmmossile. Viimasele ei sobinud Pede soeng. Ning fakt, et ta pudelist ei joonud, oli samuti vastuvõetamatu. Ossi ossidest sõbrad kutsusid oma ossi tagasi. Kuigi ma oleks väga tahtnud näha Pedet kaklemas. Ise olin samal ajal kuskil vanalinna keldris. Ja jätkuvalt - ma kohe üldse jälle mitte ei joo. Lõpetuseks selgub veel sellest toredast testist, et ma olen 70% indi. Pole veel siiamaani selle mõiste täpsest tähendusest aru saanud.

Fuck YOu, Ima roBot.
Pole ikka ammu sellist kamarajura laval näinud. Keelan inimestel minna vaatama "Eesti asja"! Jube ja veel kord jube. Kas ideed on otsas, mis toimub!? Viinistus toimunud kolm eelnevat etendust Konrad Mäest, Eduard Viiraltist ja Elmar Kitsest olid stiilsed, siis See asi oli lihtsalt piinlik. Muidugi olid nende süžeed väga erinevad ja juba eos teadsin, et tegemist on nö. jandikomöödiaga. Jah, aga sedagi saab viljeleda ületamata maitsekuse piire. Nüri! Teemaks oli kava järgi Krimuna küla rahva minekust esimesele laulupeole. Jah... Kõik oli nii pagana etteaimatav ja stampnaljadega üle kuhjatud. Aga, mis seal ikka, klopsime mingi Asja kokku, kutsume Jan Uuspõllu ja küll rahvale peale läheb. Meenutab juba lamedaid suvetuure, a la "Kolme lillekese juubel" ja muid tollelaadseid rahaauke. Otseloomulikult ei saa ka sellise süžee puhul loobuda poolpaljast tibist lavalaudadel, kes arutult ringi jookseb ja jonnib. Kusjuures - sekspesus. Siinkohal ei peagi enam midagi muud ütlema. Pettumus.

Muust ei viitsi hetkel rääkida. Ehk hiljem.

one fell on the roof.

Tänase päeva saab liigitada "People are particulary stupid today" kategooria alla. Siinkohal ei viitsi ma seletada tagamaid. Mul on üldse imelik tuju täna. Võib-olla rõhutab ka see esimest väidet. Vaatasin just filmi "24 Hour Party People". Sellistel hetkedel tahan olla noor 70ndatel ja näha punki sündimas. Ja üldse selle ajastu hõngu kopsudesse tõmmata. Kõik tundub kuidagi liiga turvaline, liiga etteaimatav. Kuigi, mida ma räägin? Narkomaania, alkoholism, aids, depressioon. Ikkagi kuidagi turvaline. Tunda okse ja vere lõhna lava ees rabeledes. Naine televiisoris ütles just, et tal oli radiaator, mis läks ümber ja tekitas tulekahju, kuhu tema 2 väikest last sisse põlesid. Arvestades loo kohutavat tragöödiat, on see jama. Naine on näitleja, kes ei tea tegelikult mitte midagi sellest, kuidas võiks ennast tunda naine, kelle kaks last on tuhastunud. Miks ta arvab, et ta oskab seda tunnet väljendada? Ainult mitte tema, vaid kõik suured onud ta ümber. Ja kõik silmapaarid, mis seda pealt vaatavad. Ta saab selle eest palju raha. Kuid see naine, kelle lapsed tõeliselt tuleohvriks langesid ei saa mitte midagi. Tema saab vaadata televiisorist, kuidas keegi teine teeb haledalt järgi teda. Kindlasti oli mitu võtet, mille vaheaegadel käidi kohvi joomas. Ma ei tea, milleni ma üritasin hetkel oma monoloogiga jõuda. See ei oma vist ka erilist tähtsust. Vana naine seisis Mere puiesteel maja seina vastas ja müüs omakootud sokke. Ma ei tea, miks ma ühte paari ei ostnud. Miski hoidis mind tagasi, kuigi ma tahtsin. Arvatavasti sularaha puudumine. Ja mul oli kiire. Mõttetud vabandused.
Maal oli sugukondlik puueemaldaminerehealusekatuselt päev. Nood sugulased ei käi seal mitte kunagi. Või siis ainult üle mitme aasta toimuvatel kokkusaamistel. Kuigi osaliselt kuulub see maja ka neile. Einestamise ajal leidsid nad puu kukkumise katusele hea põhjuse olevat seda kohta üle pika aja külastada. Vanaemal jäi muffin kurku kinni. Ma nägin ta näost, kuidas ta oleks tahtnud ütlejale kahvliga kallale minna. Ma ei pane talle seda pahaks.
Teate, homme võiks üks päev talv olla. Klassikaline talv. Postkaardi talv. Mul on selline tuju.

gust-au.

Öelge mulle, mida ma teeksin ilma muusikata!? Kui muusikat ei eksisteeriks või kui mul ei oleks võimalust seda kuulata. Mida ma siis teeksin? Muidugi ei teaks ma sellisel juhul, millest ma ilma olen jäänud. Seda juhul, kui meil poleks varajasemaid kokkupuuteid. Oo, aga meil on. Ja veel millised! Lihtsalt olla tunde tehes mitte midagi ja kuulata. Samas ei tundu see mahavisatud ajana. Otse vastupidi.

Kas keegi võiks mulle selgitada, kust see august nüüd äkki tuli?