loe(t)elu

Mõni aeg tagasi nägin ma und millestki meeldivast. Millest täpsemalt, ma enam ei mäleta. Kui lubate ma vahepeal olen täpiline, eks? Ma poleks arvanud, et see rohkematele korda läheb, ju siis. Ei no, tore tore, mis seal ikka. Kuigi tegelikult mulle meeldis see teatav anonüümsus. Järjekordselt ajan ma arusaamatut sõnadejada suust välja. Ööd on toredad. Isegi paremad kui päevad. Ma kipun arvama, et mul on paganama hea kaitsemisiganestiivulineolend. Mul on temaga vedanud. Lausa väga. Tegin miskit jaburat testi. Tulemus ei olnud just kõige meeldivamate killast. Toon siinkohal siis mõned faktid enese kohta: messy, irritable, depressed, fragile, emotionally sensitive, phobic, weird, strange, familiar with the dark side of life, anti-authority, daydreamer. Jah...Ma tõsiselt arvan, et ma lihtsalt ei pannud tähele seda, et too test ise oli sügavalt depressiivsete emokalduvustega. Vähemalt naerda sai. Pede oleks ööl vastu laupäeva äärepealt käsikähmlusesse sattunud. Nimelt ei meeldinud ta ühele jõmmossile. Viimasele ei sobinud Pede soeng. Ning fakt, et ta pudelist ei joonud, oli samuti vastuvõetamatu. Ossi ossidest sõbrad kutsusid oma ossi tagasi. Kuigi ma oleks väga tahtnud näha Pedet kaklemas. Ise olin samal ajal kuskil vanalinna keldris. Ja jätkuvalt - ma kohe üldse jälle mitte ei joo. Lõpetuseks selgub veel sellest toredast testist, et ma olen 70% indi. Pole veel siiamaani selle mõiste täpsest tähendusest aru saanud.