Brian Eno ja Sigur Ros on juba viimased 2 tundi klappidest kostunud ja ma ei suuda kuulamist lõpetada. Pagan, kuidas mõned ikka oskavad. Suured klapid peas lamades voodil on hea olla. Ma tõusin korraks istukile, et see siia kirja panna. Silmalaugude kinni vajudes viib muusika kuhugi kaugele ära. Kuigi nüüd tulin ma sealt tagasi, kuna kõht läks tühjaks. Teatavasti triibulisest pehmest õhust toituda ei saa. Ikkagi geeniused.