23

"Sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam." Nii oli plangu peal kirjas. Just täpselt nii - kellelegi ei meeldinud enam keegi. Mida oli see keegi teinud sellele teisele, et too enam viimasele ei meeldinud? Äkki ta polnudki midagi teinud, äkki oli tegemist vana kulunud olukorraga, kus tulevad mängu närvid. Just need, mida mööda kogu tarvilik info meis liigub. On olukordi, kus need samad närvid võtavad nõuks ja hakkavad meie teiste närvide peal koperdama, nö. närvidele käima. See on tegelikult jube nõme olukord, kuna otsest põhjust ei ole kunagi, aga närvid räägivad peale augu pähe, et ikkagi on. Ja nii hakkabki plangu peal olev isik plangu ees seisnud inimesele närvidele käima. Mis seal ikka, käigu! Ta otsustas selle peale mitte rohkem mõelda ja unustada tõsiasja, et temagi närvid olid kahtlastel läbirääkimistel tema peaga. Lund maas ei olnud ja väljas oli kas hilissügis või varakevad. Tegelikult oli päev enne jõule. Kell ei olnud just palju, aga väljas oli pime ning tänavalaternad olid otsustanud see õhtu mitte möödaminejaid valgustada. Isegi külm ei olnud. Ees vedeles pooleldisöödud banaan, mõni hetk hiljem jõudis silmapiirile ka viimase koor. Just selle peal ta libastuski. "Tervislik toitumine imeb". Just nii oli plangu peal kirjas.

3

Tõusin üles ja läksin õue. Trepi viimasel astmel peatusin ning vaatasin taha, ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin peale. Olin neljandas vagunis kolmandas kupees ning tundsin läheneva paremakäelise tumedapealise inimese lõhna. Peatusin, et vaadata taha - ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin maha. Olin üleval ja läksin tuppa. Viimasel trepiastmel peatusin ja vaatasin taha - olin kaugele jõudnud.

Lahkusin kiirelt joostes. Ei vaadanud taha, kuid komistasin sellegi poolest. Kukkusin ja lõin põlve veriseks. Jäin istuma ja tundsin läheneva kolmejalalise kummuti häält. Tõusin üles ja jäin seisma. Järgmisel hetkel olin kadunud. Lehed minust ei rääkinud. Antiigipoodi olid eelneval öösel rüüstanud kolm maskidega meest.

Muusika oli nii vali, et ma ei kuulnud heli. Klaas minu kõrval läks ümber ja põrand kleepus terve õhtu. Inimesed roomasid ringi ja mängisid iguaane. Ühel tuli see hästi välja. Ma tõusin püsti ja kuulsin vaikust. Vaikus mind ei kuulnud. Ma kukkusin ümber ja mind söödi ära üheteistkümne näljase iguaani poolt.

Silvester.

"Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud." Käsi toetamas loidu pead, juurdles Silvester fakti üle, miks rindlauset alati Lutsu näite varal tutvustati. Veel meenusid talle labased naljad teatavate naiste kehaosade kohta vanaldaselt hallipäiselt pedagoogilt kuskilt Kopli kadunud tänavatelt. Veniva jutu kordus oli lausa väljakannatamatu. Klassis valitses tööka mesilastaru sisemust jäljendav sumin: oldi kuidagi rahutud. Kõik olid oma mõtetes juba külmade kahhelkividega ümbritsetud sööklas ning ajasid kurgust alla suurt ja rasvast grillvorsti. Silvester hakkas vaiksesse, kuid sugugi mitte rahulikku unne suikuma ning pea käte vahel muutus aina raskemaks. Milline ajaraisk! Aga mida paremat oleks tal hetkel olnud oma ajaga peale hakata - kõik lokaalid üksikutele rändavatele hingedele olid ju veel kaua kinni. Poiss tema kõrval kritseldas midagi pisikesse musta-punasesse märkmikusse ning näis olevat kõigest muust justkui ära lõigatud. Poisi nimi oli Illimar ning ta ei meeldninud teistele. Temas oli midagi salapärast, arusaamatut ning viimane peletas temast inimesi eemale nagu vesi kassi. Illimar kirjutas muudkui edasi ega pannud tähele, et keegi temast mõtleb. Õpetaja klassi ees kõrgendas häält, püüdes end niiviisi märgatavamaks teha. Ta oli veidi küürakas kiitsakas keskeakriisile lähenev mees, kes alalõpmata enesele märkusi tegi. Keegi ei võtnud teda tõsiselt ning tema tunnid olid muutunud keskpäevasteks puhkehetkedeks. Silvester jälgis tasaselt seieri sunnitud tiksumist. Haridustee lõpuni oli veel pool aastat, tunni lõpuni veelgi kauem. Klassiukse tagant kostis väiksemate koolikaaslaste lõbusat kilkamist ning umbkeelse koristajatädi sõimamist. Ju oli üks neist järjekordselt mõne harja või ämbri ümber ajanud ning nüüd oma teo eest plehku püüdis joosta, kuid kuuldavasti saatusliku kämbla haardesse sattunud. Õpetajat rohelise kulunud tahvli ees näis kogu see segav vahejuhtum häirivat ning hetkeks kaotas ta jutujärje, kuid püüdis viimase hoogsa käeliigutusega kohe kinni. Kui väljast enam ühtegi heli ei kostnud, jäi Silvester magama. Enne lõplikku uinumist, kuulis ta veel kellegi närvilist pastapliiatsi klõpsutamist ning klassiõe raskeid ohkeid enda tagant. Unes oli Silvester oma vanaema juures. Laual olid täpilises vaasis karikakrad ning köögist hõljus õunakoogi sooja lõhna. Toolijala juures maas lamas suur pruun ja uskumatult karvane koer, kes altkulmu saabuvat kooki rihtis. Silvesteri äratas unest kohutav lärm, mis teatas piinarikka tunni lõpust. Hämmastav, kui kiiresti olid kõik jõudnud juba ära joosta. Ta võttis oma nukralt löskil koti ning lahkus. Tema taga sulges õpetaja klassiruumi ukse ning pomises endamisi: "Saaks naid vaid suureks." Silvester muigas.

On.

Ei ole olemist, on vaid elu.
Ei ole minevikku, on vaid tulevik.
Ei ole edu, on vaid õnn.
Ei ole lugu, on vaid viis.
Ei ole tahtmist, on kohustus.
Ei ole rõõmu, on vaid hirm.
Ei ole lõppu, on keskpaik.
Ei ole tasu, on vaid palk.
Ei ole valgust, on selgus.
Ei ole aru, on mõistus.
Ei ole olemist.
On.

Teate, teil on nõme nimi. Üldiselt olen ma nõme inimene.

Jõulukuu algas, õnnistatud olgu kõik te pudulojused!
Kopli. Külm. Kaltsukas. 40 krooni ja stiil missugune. Kui stiilina saab võtta sinist peletuslikku seelikt võrksärgi ja ühekroonise poolnahktagiga. Ärgem unustagem neoonrohelist läbipaistvat seksuaalsust pungil õlakotti. No selle kandja saab kindlasti vähemalt midagi täis olema. Jube tore on osta riideid kaalu kaupa. Üldse on tore maksta sületäie nilbuste eest ainult mõnikümmend krooni. Külm oli aga küll. Minu auavaldused tädikestele, kes vesti eest ühe krooni saamise eesmärgil on nõus sellise ilmaga külmetama. Tõde märgates, neil pole eriti valikut.
Küsimus: miks ühistranspordil alati nii kaua aega võtab? Ei, mul ei ole pidevalt kiire ja blaa-blaa. Mul on külm!
Teeviit ajas mind veel rohkem segadusse, selgus my ass. Suutsin enesele veel ühe valiku pähe tiirlema panna, kui läheks äkki BFM-i helioperaatori tööd õppima. Mulle isegi meeldib see mõte. Tahes-tahtmata tekib mul aga automaatselt arvamus, et ma ei ole kohe kindlasti piisavalt hea ja tubli ja konkurentsivõimeline ja mida kõike veel ning mida ma üldse üritan!? Mul on vist vähe usku iseendasse. Noh, aga vähemalt on mul nüüd kotitäis pastakaid ja komme. Halleluuja.
"Dasepo vallatud tädrukud" pani pea valutama. Ei tea nüüd, kas sisu pärast või teises reas istumise tõttu. Rohkem viimast ja vähem esimest.
"Nafta" NO-s oli geniaalne.
Sakala auk on meeliköitev, eriti õhtul koos lumega.
Teha on palju, aga viitsimist vähe.





Vähemalt mõni end inimeseks pidav elusolend arvab, et ma olen tark. Seegi hea.