Silvester.

"Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud." Käsi toetamas loidu pead, juurdles Silvester fakti üle, miks rindlauset alati Lutsu näite varal tutvustati. Veel meenusid talle labased naljad teatavate naiste kehaosade kohta vanaldaselt hallipäiselt pedagoogilt kuskilt Kopli kadunud tänavatelt. Veniva jutu kordus oli lausa väljakannatamatu. Klassis valitses tööka mesilastaru sisemust jäljendav sumin: oldi kuidagi rahutud. Kõik olid oma mõtetes juba külmade kahhelkividega ümbritsetud sööklas ning ajasid kurgust alla suurt ja rasvast grillvorsti. Silvester hakkas vaiksesse, kuid sugugi mitte rahulikku unne suikuma ning pea käte vahel muutus aina raskemaks. Milline ajaraisk! Aga mida paremat oleks tal hetkel olnud oma ajaga peale hakata - kõik lokaalid üksikutele rändavatele hingedele olid ju veel kaua kinni. Poiss tema kõrval kritseldas midagi pisikesse musta-punasesse märkmikusse ning näis olevat kõigest muust justkui ära lõigatud. Poisi nimi oli Illimar ning ta ei meeldninud teistele. Temas oli midagi salapärast, arusaamatut ning viimane peletas temast inimesi eemale nagu vesi kassi. Illimar kirjutas muudkui edasi ega pannud tähele, et keegi temast mõtleb. Õpetaja klassi ees kõrgendas häält, püüdes end niiviisi märgatavamaks teha. Ta oli veidi küürakas kiitsakas keskeakriisile lähenev mees, kes alalõpmata enesele märkusi tegi. Keegi ei võtnud teda tõsiselt ning tema tunnid olid muutunud keskpäevasteks puhkehetkedeks. Silvester jälgis tasaselt seieri sunnitud tiksumist. Haridustee lõpuni oli veel pool aastat, tunni lõpuni veelgi kauem. Klassiukse tagant kostis väiksemate koolikaaslaste lõbusat kilkamist ning umbkeelse koristajatädi sõimamist. Ju oli üks neist järjekordselt mõne harja või ämbri ümber ajanud ning nüüd oma teo eest plehku püüdis joosta, kuid kuuldavasti saatusliku kämbla haardesse sattunud. Õpetajat rohelise kulunud tahvli ees näis kogu see segav vahejuhtum häirivat ning hetkeks kaotas ta jutujärje, kuid püüdis viimase hoogsa käeliigutusega kohe kinni. Kui väljast enam ühtegi heli ei kostnud, jäi Silvester magama. Enne lõplikku uinumist, kuulis ta veel kellegi närvilist pastapliiatsi klõpsutamist ning klassiõe raskeid ohkeid enda tagant. Unes oli Silvester oma vanaema juures. Laual olid täpilises vaasis karikakrad ning köögist hõljus õunakoogi sooja lõhna. Toolijala juures maas lamas suur pruun ja uskumatult karvane koer, kes altkulmu saabuvat kooki rihtis. Silvesteri äratas unest kohutav lärm, mis teatas piinarikka tunni lõpust. Hämmastav, kui kiiresti olid kõik jõudnud juba ära joosta. Ta võttis oma nukralt löskil koti ning lahkus. Tema taga sulges õpetaja klassiruumi ukse ning pomises endamisi: "Saaks naid vaid suureks." Silvester muigas.