23

"Sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam, sa ei meeldi mulle enam." Nii oli plangu peal kirjas. Just täpselt nii - kellelegi ei meeldinud enam keegi. Mida oli see keegi teinud sellele teisele, et too enam viimasele ei meeldinud? Äkki ta polnudki midagi teinud, äkki oli tegemist vana kulunud olukorraga, kus tulevad mängu närvid. Just need, mida mööda kogu tarvilik info meis liigub. On olukordi, kus need samad närvid võtavad nõuks ja hakkavad meie teiste närvide peal koperdama, nö. närvidele käima. See on tegelikult jube nõme olukord, kuna otsest põhjust ei ole kunagi, aga närvid räägivad peale augu pähe, et ikkagi on. Ja nii hakkabki plangu peal olev isik plangu ees seisnud inimesele närvidele käima. Mis seal ikka, käigu! Ta otsustas selle peale mitte rohkem mõelda ja unustada tõsiasja, et temagi närvid olid kahtlastel läbirääkimistel tema peaga. Lund maas ei olnud ja väljas oli kas hilissügis või varakevad. Tegelikult oli päev enne jõule. Kell ei olnud just palju, aga väljas oli pime ning tänavalaternad olid otsustanud see õhtu mitte möödaminejaid valgustada. Isegi külm ei olnud. Ees vedeles pooleldisöödud banaan, mõni hetk hiljem jõudis silmapiirile ka viimase koor. Just selle peal ta libastuski. "Tervislik toitumine imeb". Just nii oli plangu peal kirjas.

3

Tõusin üles ja läksin õue. Trepi viimasel astmel peatusin ning vaatasin taha, ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin peale. Olin neljandas vagunis kolmandas kupees ning tundsin läheneva paremakäelise tumedapealise inimese lõhna. Peatusin, et vaadata taha - ei olnudki kaugele jõudnud. Rong peatus ning läksin maha. Olin üleval ja läksin tuppa. Viimasel trepiastmel peatusin ja vaatasin taha - olin kaugele jõudnud.

Lahkusin kiirelt joostes. Ei vaadanud taha, kuid komistasin sellegi poolest. Kukkusin ja lõin põlve veriseks. Jäin istuma ja tundsin läheneva kolmejalalise kummuti häält. Tõusin üles ja jäin seisma. Järgmisel hetkel olin kadunud. Lehed minust ei rääkinud. Antiigipoodi olid eelneval öösel rüüstanud kolm maskidega meest.

Muusika oli nii vali, et ma ei kuulnud heli. Klaas minu kõrval läks ümber ja põrand kleepus terve õhtu. Inimesed roomasid ringi ja mängisid iguaane. Ühel tuli see hästi välja. Ma tõusin püsti ja kuulsin vaikust. Vaikus mind ei kuulnud. Ma kukkusin ümber ja mind söödi ära üheteistkümne näljase iguaani poolt.

Silvester.

"Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud." Käsi toetamas loidu pead, juurdles Silvester fakti üle, miks rindlauset alati Lutsu näite varal tutvustati. Veel meenusid talle labased naljad teatavate naiste kehaosade kohta vanaldaselt hallipäiselt pedagoogilt kuskilt Kopli kadunud tänavatelt. Veniva jutu kordus oli lausa väljakannatamatu. Klassis valitses tööka mesilastaru sisemust jäljendav sumin: oldi kuidagi rahutud. Kõik olid oma mõtetes juba külmade kahhelkividega ümbritsetud sööklas ning ajasid kurgust alla suurt ja rasvast grillvorsti. Silvester hakkas vaiksesse, kuid sugugi mitte rahulikku unne suikuma ning pea käte vahel muutus aina raskemaks. Milline ajaraisk! Aga mida paremat oleks tal hetkel olnud oma ajaga peale hakata - kõik lokaalid üksikutele rändavatele hingedele olid ju veel kaua kinni. Poiss tema kõrval kritseldas midagi pisikesse musta-punasesse märkmikusse ning näis olevat kõigest muust justkui ära lõigatud. Poisi nimi oli Illimar ning ta ei meeldninud teistele. Temas oli midagi salapärast, arusaamatut ning viimane peletas temast inimesi eemale nagu vesi kassi. Illimar kirjutas muudkui edasi ega pannud tähele, et keegi temast mõtleb. Õpetaja klassi ees kõrgendas häält, püüdes end niiviisi märgatavamaks teha. Ta oli veidi küürakas kiitsakas keskeakriisile lähenev mees, kes alalõpmata enesele märkusi tegi. Keegi ei võtnud teda tõsiselt ning tema tunnid olid muutunud keskpäevasteks puhkehetkedeks. Silvester jälgis tasaselt seieri sunnitud tiksumist. Haridustee lõpuni oli veel pool aastat, tunni lõpuni veelgi kauem. Klassiukse tagant kostis väiksemate koolikaaslaste lõbusat kilkamist ning umbkeelse koristajatädi sõimamist. Ju oli üks neist järjekordselt mõne harja või ämbri ümber ajanud ning nüüd oma teo eest plehku püüdis joosta, kuid kuuldavasti saatusliku kämbla haardesse sattunud. Õpetajat rohelise kulunud tahvli ees näis kogu see segav vahejuhtum häirivat ning hetkeks kaotas ta jutujärje, kuid püüdis viimase hoogsa käeliigutusega kohe kinni. Kui väljast enam ühtegi heli ei kostnud, jäi Silvester magama. Enne lõplikku uinumist, kuulis ta veel kellegi närvilist pastapliiatsi klõpsutamist ning klassiõe raskeid ohkeid enda tagant. Unes oli Silvester oma vanaema juures. Laual olid täpilises vaasis karikakrad ning köögist hõljus õunakoogi sooja lõhna. Toolijala juures maas lamas suur pruun ja uskumatult karvane koer, kes altkulmu saabuvat kooki rihtis. Silvesteri äratas unest kohutav lärm, mis teatas piinarikka tunni lõpust. Hämmastav, kui kiiresti olid kõik jõudnud juba ära joosta. Ta võttis oma nukralt löskil koti ning lahkus. Tema taga sulges õpetaja klassiruumi ukse ning pomises endamisi: "Saaks naid vaid suureks." Silvester muigas.

On.

Ei ole olemist, on vaid elu.
Ei ole minevikku, on vaid tulevik.
Ei ole edu, on vaid õnn.
Ei ole lugu, on vaid viis.
Ei ole tahtmist, on kohustus.
Ei ole rõõmu, on vaid hirm.
Ei ole lõppu, on keskpaik.
Ei ole tasu, on vaid palk.
Ei ole valgust, on selgus.
Ei ole aru, on mõistus.
Ei ole olemist.
On.

Teate, teil on nõme nimi. Üldiselt olen ma nõme inimene.

Jõulukuu algas, õnnistatud olgu kõik te pudulojused!
Kopli. Külm. Kaltsukas. 40 krooni ja stiil missugune. Kui stiilina saab võtta sinist peletuslikku seelikt võrksärgi ja ühekroonise poolnahktagiga. Ärgem unustagem neoonrohelist läbipaistvat seksuaalsust pungil õlakotti. No selle kandja saab kindlasti vähemalt midagi täis olema. Jube tore on osta riideid kaalu kaupa. Üldse on tore maksta sületäie nilbuste eest ainult mõnikümmend krooni. Külm oli aga küll. Minu auavaldused tädikestele, kes vesti eest ühe krooni saamise eesmärgil on nõus sellise ilmaga külmetama. Tõde märgates, neil pole eriti valikut.
Küsimus: miks ühistranspordil alati nii kaua aega võtab? Ei, mul ei ole pidevalt kiire ja blaa-blaa. Mul on külm!
Teeviit ajas mind veel rohkem segadusse, selgus my ass. Suutsin enesele veel ühe valiku pähe tiirlema panna, kui läheks äkki BFM-i helioperaatori tööd õppima. Mulle isegi meeldib see mõte. Tahes-tahtmata tekib mul aga automaatselt arvamus, et ma ei ole kohe kindlasti piisavalt hea ja tubli ja konkurentsivõimeline ja mida kõike veel ning mida ma üldse üritan!? Mul on vist vähe usku iseendasse. Noh, aga vähemalt on mul nüüd kotitäis pastakaid ja komme. Halleluuja.
"Dasepo vallatud tädrukud" pani pea valutama. Ei tea nüüd, kas sisu pärast või teises reas istumise tõttu. Rohkem viimast ja vähem esimest.
"Nafta" NO-s oli geniaalne.
Sakala auk on meeliköitev, eriti õhtul koos lumega.
Teha on palju, aga viitsimist vähe.





Vähemalt mõni end inimeseks pidav elusolend arvab, et ma olen tark. Seegi hea.

!!

Tulin peale kaht tundi koju, halb hakkas. Eriline mõte oli ka kooli minna. Tänane päev läheb jälle "people are particulary stupid today" alla. Oleg võiks võtta oma energia, mida ta saab klassi ees egotsemise arvelt ja kasutada seda näiteks elektrienergiana oma kodus minust eemal. Ei, aga ikka peab mölisema ja ajuvabu argumente tooma. Jäin tundi maksimaalselt 3 minutit hiljaks, loomulikult oli ta selle aja peale jõudnud juba klassiukse lukustada. Passisime Hendrikuga kahekesi ukse taga ja ootasime alandlikult kuni meid sisse lastaks. Fakk, ma ei ole sulle mõni peni, keda võib ukse taha jätta. Urr. Hendrik tegeles koputamisega, mina ei kavatse iialgi Olegi ukse taga kraapima hakata! Sitt lugu, ei tule üldse sellisel juhul. Minul kui õpilasel ei ole õigust hiljaks jääda, aga sinul kui õpetajal ei ole ka mingit õigust õpilast mitte tundi lasta, isegi juhul kui ta on üüratud 3 minutit hiljaks jäänud. Lõpuks kui ta meid ikkagi suurest vastutulelikkusest klassi lubas suutis ta mind veelgi enam välja vihastada. Tema võtab nõuks ja ei viitsi selle pika mittekohaloleku aja jooksul välja pandud puudumist eemaldada. Mingu rääkigu ma Raaga, et see midagi teeks. Selline ikka ei ole! Nähtavasti on, palju õnne - see ongi teie poolt pärjatud aasta õpetaja. Üks p siia-sinna, vahet pole, aga põhimõte juba on!

In other news: PÖFF käib - see on tore. Euroopa parimad lühifilmid olid väga head, Korea tudengifilmieri oli ausalt öeldes nõrk. Aga see eest on meil kabangaautomaadid ja palju pipart, soola ning salvrätikuid, et perfonksi teha.

!

mIs mÕttes?

Mis mõttes?
Mismõttes?
MisMõttes?
Mis Mõttes?
mismõttes?
ennast kordamast ei väsi,
vaata, kus on sinu käsi,
väike pervo, aura ära
vaata taha, karda kära.

mõistus viib meeletusteni, mida mõista on mõistusliklt mõistmatu.
mõistad?

You might smell like vanilla, but you are still a gorilla.

Attack of the ego-maniac.

Kudu!
ööm, ääm, tänud.
Aidake rumalal mõista, kuidas ei tea üks abiturient, kes on Viiralt. VIIRALT!! No kuulge, see on juba tõesti elementaarne. Ära tule mulle rääkima, et kunst pole lihtsalt sinu teema. Ikkagi inimene - ikkagi Eduard. Ja Viiralt ei olnud see, kes "Surmatantsu" maalis. Oijeebus.

Mõtlen, et mida Jurga ikkagi oma viienda aastaaja laulus sõnab. Kas tõesti: I did not see, when you crapped into my lifeline!?
Mine sa hullu tea.


Hetkel tunnen end Namiibia kuduna.
Tervised kõikidele kitselistele ja teistele pudulojustele.

Ma olen praktiliselt terve tänase päeva maha maganud ja seda otseses mõttes. Korralikult püstigi seismine on keeruline, organism on arusaamatult nõrk. Kirjutanud pole ka nii ammu.
Eile oli Krahl. Metal On Metal. Leedukad. Oleme ausad - muusika oli pikapeale ikka äärmiselt närvidele käiv, isegi tantsida enam ei viitsinud, kuna nii üheülbalise helikeele tõttu muutuvad liigutusedki mõne aja pärast samasugusteks. Rõdult sai sellele väga kindla vastuse - tõesti mõni inimene tegi pool tundi järjest ühte ja seda sama kehavõnksutavat liigutust. Ärge saage valesti aru, mul pole mitte midagi selliste ürituste ja vahel ka sellise muusika vastu, aga no kuulge, mehed! Võttes kogu loo edasikandvaks lõiguks ainult ühe lühikese monotoonse korduse, siis minu silmis olete te läbi kukkunud. Muidu oli tore, sai ennast välja elada keset inimmassi, meeletut bassi ja sinist tossu.
Kaks päeva enne veetsin pärastlõuna ja õhtu oma vanaema seltsis. Kahekesi. Eneselegi üllatuseks leidsin meil olevat üsnagi palju sarnaseid arvamusi ja tõekspidamisi. Muidugi teadsin seda ka enne, aga tolle õhtu jookul jõudis see veelgi enam kinnistuda. Oi, ta on ikka võrdlemisi irooniline ja kriitiline isiksus. Ojaa, kas tõesti sarnasus? Hehee.
Koolivaimu mul ikka ei ole. Sain lõpumärgi, nojah, tore küll.
Täna olin väike laps. Riputasin rõdule niidi otsa õuna ja piirde külge linnumaja. Tihaste vaatlemine poollamavas asendis oli mannavahuliselt nostalgiline ja armas. Vaadake ainult sunnikud, et te jälle tervet rõdu põrandat täis ei kaka.
Unenägudeni

Ükski variant ei kõlvanud talle, ta ei tahtnud nendega oma pead enam kurnata. Ajaraisk. Selle asemel, et lahkuda, jäi ta veel kauaks, lootmata niiviisi käitudes midagi saavutada. Ei, ta vaid tahtis olla, rahulikult koos teistega, keda ta tegelikult oluliseks ei pidanud. Üksindust poleks ta aga suutnud taluda, selle rõhuvat nukrust ja vaikust. Koer haukus õues ja möödasõitev auto suundus paremalt vasakule. Rahe krõbises vastu roheliste puitraamidega akent ja kohe uue hommiku juurde jõudvad seierid tiksusid uniselt oma tavapärast rada. "Hämmastav, kui palju olen ma jõudnud oma üürikesest elust raisku lasta," mõtles keegi tema kõrval. "Teinud kõike, kuid samas mitte midagi." Rääkija hääl mõjus sõnade raskusele vaatamata rahustavalt ja soojalt. Justkui lohutusena, ei tea mille eest. Tal tekkis tahtmine enda kõrval olev klaas ümber lükata ja sellest väljavoolavat läbipaistev-roosakat vedelikku pikalt ja ainiti vaadelda. Täpselt nii nagu talle väga tillukesena oli meeldinud. Aeg oli jõudnud oma tagasipöördumatu lõpuni ning seisatas.

Vahepeal oli õpetajate päev, olime E-ga kunstiõpetajad, kuigi pigem läks asi vähemalt idee poolest väga tantsuliseks. Tantsust oli praktikas kõik muidugi kaugel. Selle kohta saaks öelda arg üksteise vastu koondunud üheksandike kesaiaskompsitsioon. Ega ajutegevus meil miski odav lõbu ole. Arva veel, et noored inimesed julged on. Päeva kokkuvõtteks tuleb nentida, et kõrgendatud hääletooniga (loe: karjumisega) saavutab kõik. Lohutuseks oli meie valduses terve võimuvõtmis päeva jooksul avar kunstiklass, mis tagas kahele kaunite kunstide noorõpetajale mõnusa äraolemise. Tseremoniaalsete lõikude korraldajate vaimuüllitis jättis pehmelt öeldes soovida. Või kui see sõnastus on liialt karm, siis saab ka teisiti - on veel tublisti arenguruumi.

Mõtlesin, et elan siin natuke oma pahameelt välja ning avaldan arvamust teatud T. kohta, kuid otsustasin mitte raisata väärtuslikke sõnu ebaoluliste inimeste peale.

Oma mõtteid hetkel ei avalda.

Mõtlesin, et tähistan oktoobrikuu algust ka siin. Google arvab, et oktoober on just selline.

Kõrvale Mute Math "Typical".

21.37

oopus ideedele.

Oli pime ning kaks neidist otsisid tänavalaternate valguses surnuaeda. Tänane õhtu oli oluline - täna läksid nad matustele, mille nad ise kavatsesid õhtupimeduses korraldada. Oli tarvis teele saata keski väga oluline - konn. Mitte lihtsalt konn, vaid Konn - ideaalse mehe võrdkuju. Oli aeg edasi liikuda ning mitte koha peal tammudes olevikku takerduda. Leidnud viimaks surnuaia peaväravad, astusid nad julgelt sisse. Ärge arvake, et see kõik oleks juhuslik olnud, spontaanne küll, kuid mitte juhuslik. Oldi korralikult varustatud ning üks neist võttis kotist välja suure taskulambi, et armsa konna jaoks kõige sobilikumat kohta leida. Mindi mööda surnuaeda aina edasi ja edasi, taskulambi valgusvihk valgustas erineva kuju ja suurusega hauaplaate ning riste. Puude otsast kostis aeg-ajalt vareste ning harakate kisa. Viimaks jõudsid nad sobiva paiga juurde. Toimetanud kõik tarvilikud rituaalid, mille hulka kuulusid ohtrad tordiküünlad ning omatehtud värsiread, saatsid nad maetava manala teele. Oli ilus õhtu surnuaias ning kerge tuuleiil vihises tasa nende mantlisabade alt läbi.

Öelge nüüd, et me pole kunstnikud.

Ning sõnu polegi tarvis.

Järgneva jutu eest vastutavad isikud kahtlevad mõneti oma vaimses tasakaalus, kuid eksisteerivad siiani. Life is hard - so are we.

U: Üliüldiselt oled sa seisukaohtu.
E: Aga tädi Maali kasvatab piparmünti.
U: Ma ei kahtlegi selles.
E: Julmur.
U: Ütles ta ning lähenes tasasel sammul kirvele.
E: Kuid seina juurde jõudes avastas ta kaaslase õnneks, et lipsustatud kirves oli seinalt eemaldatud ohutusse kohta.
U: Äkki kuulis ta selja tagant krabinat. Ümber pöörates ei uskunud ta oma silmi. Seal oli Vadim.
E: Käes TEMA kirves! Oli saabunud kättemaksuaeg!
U: Kirveomanik haaras ta käe, asetas selle alasile ja lõi. Saabus vaikus, mida lühikese aja pärast hakkas segama kellegi summutatud naer.
E:Võiks öelda, et selle vereloigu jälgimine oli lummav, kuid tegelikult olin hirmust aru kaotanud.
U: Ainiti sõbra olematut jäset silmitsedes, kuulis ta ta lõpuks kaugusest hüütavat: "Tee midagi, aita!" Ta jooksis välja ning saabus hetke pärast tagasi pangetäie jääkülma veega. Mõistmata oma viimast käiku ning viimsetki arunatukest kaotades, kallas ta juba minestusse langeva sõbra veega üle.
E: Matusel heitsid sõbra vanemad talle millegipärast väga kirglikke pilke.
U: Vältimaks nõdrameelsete iharaid pilke eemaldus ta suuremast seltskonnast. Tualetis polnud paberit ning kraanist tuli ainult külma vett. Selle viimasega meenus talle too võigas öö. Just sel hetkel avanes uks.
E: Kriuksudes ja krigisedes tundus see võtvat tunde kuigi tegelikult vaid sekund. Elu esimene ja viimane hetk pidavatki kõige pikem olema.
U: Sisseastujaks oli koristaja, kes oli oma mopi kraanikausi kõrvale unustanud. "Heldekene, küll te olete kahvatu," ahhetas eideke. "Mis teiega on?"
E: "Ei midagi!" karjatas ta närviliselt ja jooksis avatud uksest välja. Ta jooksis nii kaua kui jaksas. Hingetuna maha kukkudes leidis ta end ühe kummalise kuju eest.
U: Kuju oli alt rohu juurest juba sammaldunud ning tekst oli praktiliselt loetamatu. Lähemal vaatlusel märkas ta kuju tagaküljele väikeselt graveerituid aastaarvu - 1986. Ei midagi enamat. Kuju ise oli justkui maa alt kerkinud.
E: Täpsemalt ümbrust uurima hakates taipas ta, et oli jõudnud naaberasula keskusesse. Hämmeldunult hakkas ta bussijaama poole kõndima, kuid kui tüdruk klaasi taga viisakalt 25kr küsis, meenus talle, et kõik ta maised omandid peale pesu olid jäänud Kadri toolile.
U: "Neetud," mõtles ta vihastades. Ta kurtis piletineiule oma muret, kuid vaatamata viimase süütule ilmele, osutus blondiin jäigaks mõrraks, kes pidevalt oma üüratute kunstküüntega klaviatuuril klõbistas. "Hakka astuma, luuser," korrutas ta iriseval toonil. Nende juttu pealt kuulanud vanatädike astus selle peale ligi ning pigistas talle kätte 50 krooni.
E: Mitte miski muu peale selle ülitänuliku pilgu poleks suutnud tädikest sel hetkel rohkem rõõmustada. Ta oli muide just kaotanud oma ainsa poja. Blondiinil ei jäänud nüüd muud üle kui Silvesterile pilet müüa. Kuna bussini oli 28 minutit aega, istus ta maha, et mõelda, kuidas täbarast olukorrast võimalikult vähe kahju tekitades pääseda. Ta polnud ju ometigi selles supis üksi!
U: Mõtted jooksid ta peas võidu, kuid üheltki ei suutnud ta sabast haarata. Justkui joobnu õõtsus ta pingi peal, millelt keegi oli küttepuu tarbeks paar lippi eemaldanud. Ta kortsutas taskus oma järelejäänud raha ning mõtles Kadri peale. Imelik, tüdruk ei tähendanud talle enam midagi. Hetkel ei suutnud ta meenutada isegi tema silmi. "Kas sa nagu tahad minna või mitte?" Ebameeldiva piletimüüja kriiskav toon äratas Silvesteri justkui unest. Ta kõndis bussi peale imeliku tundmusega lähenevast halvast.
E: Bussisõit möödus kiiresti, sest sõita oli ju tegelikult kõigest 5 km. Kolmest trepiastmest laskudes tundis ta ainult süvenevat hirmu. Kuhu nüüd? Tagasi Kadri juurde? Või minna hoopis koju? Või peaks ta hoopis Lennarti juurde minema? Ei, sinna ta minna ei saa. Mitte kuhugi ei saa... "Kurat, miks ma nii käituma pidin?!", karjus poolaalasti noormees bussipeatuses.
U: "Silvester, sina või?" Sõnade omanikuks osutus Kadri, kes nüüd hämmeldunud pilgul riieteta kursakaalslast vaatas. "Kuhu sa kadusid? Mis asja sa siin harrastad? Segane oled või!? Jooksed alasti ringi, sodid kujusid. Mida sa selle 1986 aasta all ka mõtlesid? Räägi minuga!" Silvester kuulas tema poole suunatud küsimusterahet ja püüdis toimuvale loogilist seletust leida. "Ma ei tahtnud sind äratada," suutis ta lõpuks tasasel häälel öelda. "Usu mind, riidesse panek ei olnud keelatud," sai ta vastuseks.
E: Kadri hakkas oma korteri poole sammuma; olles teinud 7 sammu pöördus ta ja küsis nõudlikult: "Tuled või?!". Silvester allus kui pahandust teinud kutsikas ning lonkis Kadri sabas Piparmündi tänavale.Kadril kodu asus pisikeses puumajas, kus oli üldse kolm korterit. Vaikides astusid nad sisse ning uks vajus nende seljataga tasase klõpsatusega lukku.

Me oleme keeniused.

MA JÄLESTAN ANTIIKKIRJANDUST.

muud ei tahtnudki ma öelda.

Tädi Maali.

"Mulle kolm pakki võid ja pütt piima," palus tädi Maali müüjatari Merikese käest. Autolafka oli just Peedikülas käinud ning vana kaubik kubises lillelistes kitlites tädikestest. Hommik oli karge ning tädi Maali oli esimene järjekorras. Juba kaugelt hõikas ta oma soovi, et vanaldasel Merikesel käed-jalad kiiremini liiguks. Tädi Maali ei olnud just tavaline tädike, kelle aeda oleks täitnud lastelaste kilked ja huilged. Ei, sugugi mitte. Tädi Maali kasvatas hoopis piparmünti.

Kahtlane päev.

Kahtlemata on tarvis kahelda kaheldavas kasvõi kahtlemise pärast. Rumal oleks ju kaheldavat tõepähe võtta. Midagi ei tasu pähe võtta enne kui oled kõik kahtlused kahandanud ning välja söönud. Väljas on kahtlemata tore süüa, isegi kahtlema ei pea. Kuigi kui toit juba pool tundi on hilinenud hakkad vaikselt kahtlema, muud niikuinii teha pole. Kui toit lõpuks saabub on see kahtlaselt külm ning sa kahtled oma otsuses magustoitu tellida. Lahkud märkamata kelneri kahtlast pilku, mis sind peast jalatallani kahtlustavalt uurib. Üks kuradi kahtlane päev.

Sõit Sahharini kestis vähem kui kümme päeva,
kuid kohale jõudes tundsin, et mul pole enam aega.
Ronisin üle aia, et kaeda teist poolt,
alla jõudes tundsin vastikustunnet ning lahkusin käed taskus,
tundmata millegi vastu enam suuremat hoolt.

"Ma sõin banaani, aga see oli viimane ja sai otsa."
Need sõnad kuuluvad ühele naljakale inimesele, kes nähtavasti just niimoodi vestlust alustab.

Lihtsalt geniaalne.

tabav võrdlus.

Tähelepanu, järgnevad paar rida vingumist (teid on hoiatatud):
Pea on paks ja käib ringi, kurk on okkaid täis, kõht valutab ja sitt on olla.
Selles olekus on ülesandeks antud koostada vene keelne esitlus oma ülikooli plaanidest peale keskkooli lõpetamist. Halleluuja, ma ei taha.
vingumise lõpp.

Üleüldiselt on kaks esimest koolinädalat möödunud nii nagu tigu möödub lamavast koerast - sujuvalt.
Kuid nüüd pean oma sissekande kahjuks lõpetama - lõuna vanaema juures kutsub.

Lood olevikuta.

Ahv.
Käisin ükspäev suures toidupoes.
Ühes osakonnas töötas müüjana ahv - vististi reklaami mõttes.
Ahv sai oma ülesannetega hästi hakkama.
Viimaks hakkasin ikkagi naerma.
Inimesed imestasid ja ei saanud kuidagi aru, mille üle ma nii südamest naeran.
Seletasin neile tükk aega, enne kui keegi ometi taipas kiirabi kutsuda.

Silmad.
Kooli diskol jätkus mul silmi ainult Jane jaoks.
Lõpuks hakkasin teda peaaegu vihkama.

Miss Estonia 92.
Üksvahe läksin õue, sest oli ilus ilm. Kõik tööd olid juba tehtud, seepärast ei leidnudki ma endale kohe tegevust. Mõne aja pärast tuli mulle hea mõte: kaevata õuele sügav kraav, et vesi hästi ära jookseks, kui kraav vett täis on. Kaevasin kuni õhtuni. Vahepeal sõin, puhkasin ja vastasin küsimustele.

Sõpra tunned hädas.
Ühel päeval selgus, et karu oli ühe meie klassi poisi surnuks purenud. Kogusime kogu klassi käest raha, et lehte surmakuulutus panna.

Tegime heinatööd.
Ühel päeval sadas väga kõvasti vihma. Äkitselt nägime aknast, kuidas isa väljas heina niidab. Otsustasin sööma minna, aga ema käsutas mu kiirabi järele. Õues kohtasin Suurt ja Väikest Peetrit. Mis mesilased? Mis kell? küsisid nad. Hakkasime mängima ja mängisime hilisööni. Lõpuks tegime isaga heinakuhja sisse onni. Ärkasime alles kiirabiautos.

Lillede müümise lõpetamine.
Olen juba vene ajast saadik Viru tänaval lilli müünud.
Mulle on juba armsaks muutunud päevast päeva korduv kahekõne klientidega:
"Palun mulle üks kena kimp."
"Kimp mida?"
"Lilli."
"Mh?"
Olen proovinud lillede müümist ka pojale õpetada, kuid Vellol ei ole piisavale viisakust. Tema püüab ikka kõik küsimused relvaga lahendada.

Ei, palju pole muutunud, kuid enam on veel ees.

Ma tegelikult ka kuulasin täna, kuulasin ning aeg liikus hämmastavalt kiiresti. No küll ma olen ikka loll, keegi oleks võinud mulle kasvõi sellesama teatejooksu pulgaga vastu pead lüüa. Äkki oleks mõistus varem koju tulnud. Kaheldav. Kuigi saab seda ju mitmest vaatepunktist analüüsida. Olin ainult mina süüdi? Ei tea ega hakka vast ka kunagi täielikult aru saama. Kes elab ilma minevikuta, elab tulevikuta. Haakigem ennast siis selle külge ning elagem edasi teadmatuses, sest ainult vaimust vaene saab elada tõeliselt täisväärtuslikku elu.

Jalgpall on erakordselt nõder aja veetmis viis.

Inimesed, kuulake Stravinskit.

Koolil võiks olla rohkem audio-visuaalseid õppeprogramme. Inimene on juba kord selline, et mõtleb silmadega.

Eve Karp ei oska korralikke lauseid moodustada. Tema dikteerituid lauseid ei tahaks ma oma vihikust lugeda. Tegelen korrastamisega.

Mul puudub koolivaim. Ma ei erguta kooli võistkondi. Ma arvan, et see meeldib mulle.

Ma tänan tähelepanu eest.

Rõõm - just selle sõnaga saab kirjeldada minu hetke meeleolu ja mul on selle üle meeletult hea meel. Täpselt aasta tagasi rääkisin ma hoopis teist juttu ning mõtlesin hoopis teisi mõtteid (kes teab, see teab). Kui lihtne on olla rõõmus, proovige! Ei mõista, kuidas mul see vahepeal absoluutselt välja ei tulnud. Isegi tänane esimese klassi jumbu jalutamine oli üllatavalt meeldiv ning nauditav tegevus. Positiivsed muudatused, positiivsed muudatused, mis muud. Kui suhtumine ja meeleolu on teine, on ka käitumine ning eneseväljendus teine. Ma kõlan nagu viimane idioot hetkel, kuid vähemalt olen ma õnnelik idioot. Täna sattusin korraks ka Tallinna Ülikooli miskile bändi esinemisele. Päike paistis ja arusaamatu identiteediga maskott tõmbles. /vaatan oma värvilisi küüsi ja meeleolu läheb veelgi paremaks/ Kes oleks arvanud, et Pedega doomino mängimine saab nii tore tegevus olla, hehee. Ma avastasin, et eelmainitud ülikoolis on võimalik õppida kunstiteraapiat. Kõlab huvitavalt. Kui mitte mõelda sellele, mida selle haridusega elus peale hakata, läheks ma seda õppimise pärast õppima. Sinna alla käivad muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia, tantsu- ja liikumisteraapia, draama- ja kirjandusteraapia ning loovteraapia. /paneb kolmandat korda mängima liisakanamiksist võetud mõnusate trummidega loo/ Ahjaa, natuke ka kultuurielamustest. Koht - Linnateater, Põrgulava. Tükk - "Tõde ja õigus IV osa. Karin ja Indrek" Hinnang - väga hea! Esimene tõeline teatrielamus selle suve jooksul. Olgem ausad, ülejäänud olid rohkem või vähem halvad. Esiteks juba geniaalne lavakujundus ning liikumine. Neli ja pool tundi möödus lennates. Täpselt sama pikk oli ka Linnateatri varasem tükk Tammsaare "seebist" (keegi loodetavasti ei solvunud) - "Tõde ja õigus II osa". Ei olnud seegi halb, kuid kui olulisemaks laval toimuvast saab see, kuidas istmikut pidevast ärasuremise ohust päästa, siis järelikult ei olnud ikkagi päris See.
Nüüd räägitud küll, järgmise korrani.

Homme on siis kätte jõudnud 1. september ja mina kuulun abituuriumi hulka. Kuidas see nüüd siis juhtus? Väga tore iseenesest, aga kasutades nostalgilist sõnavara sõnastan eelnenud küsimuse ümber - oh, alles oli ju aasta 1996 ja minu jaoks täiesti esimene 1. september. Mäletan seda võrdlemisi selgelt. Esiteks kaotasin ma oma vanemad ära, siis oma klassi ning lõpuks ka iseenda. Veidi imelik olin ma juba siis (hehee). Oh, neid algklassi aegu. (Ärge pange pahaks, nostalgia vajus peale.) Kummikommi äri (millega ma ka tegelikult teenisin, vist sain oma jao kätte just nende samuste kummikommidega, kuna ärimaailma sügavused mind tänases päevas enam absoluutselt ei huvita), vampiirimängud, Tammiku sukkade lõhkumine, klaveril Mäkaiveri imitatsioon, inglise keele kuulamiskassettide kogemata ülelindistamine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Minust on kuidagi mööda läinud see informatsioon, et ma juba 11 aastat koolis olen käinud ja homsest algavad viimased 9 ja pool keskhariduse kuud. Lõpp terendab, ajee! Homme siis jubludega jalutama. Mis muud mul siin kohal öelda on kui - 12 aastat möödub tegelikult kähku!

Mõtlemata mõtlemisest,
täheldades tähtsusetut
kasvamise kahanemist,
jäägitult ma sulle jään.

Ainiti sind unustades,
ikka jälle avastades,
elu otsa koperdades,
vaid sillutis must maha jääb.

Jutt vihmast, vaasist ja äratundmisest.

Ruumis ringi vaadates üritas ta leida sõnu, millega alustada. Ta tahtis, et see oleks mõjus, kuid hetkel ei suutnud ta midagi märkimisväärset paberile kirja panna. Vanamoelisuses poldud teda varem süüdistatud. Paberile panduna tundus see lihtsalt tõelisemana. Teate ju küll, virtuaalmaailm. Klišeed, ajades üksteist taga, tormasid ta peast läbi. Kõik tõrjus ta eemale üksnes enesele korrates: "Mõtle, mõtle!" Püha müristus, seda ta ju tegigi, kuid enese meelest tulutult. Õues toimuv kiskus ta tähelepanu voodil olevalt paberilehelt eemale. Oli juba hilja ning sadas vihma. Ohtralt vihma. Paratamatult tõusis ta oma poollamavast asendist ning astus akna juurde. Midagi peale vihmaseina polnud näha. Tühjusesse vaatama jäädes unustas ta hetkeks olemise. Ta mõtted rändasid eelmisesse õhtusse, mil kõik oli olnud nii selge, nii kindel ja vankumatu. Täpselt nagu too tinasõdur selles kurvas multifilmis. Külm õhk, mis kopsudesse tungis, tõi ta tagasi. Äkki tärgatas idee, mis mõjus ootamatult ka tema kõrval olnud vaasile. Vaasi õnneks ei olnud tee põrandani pikk ning sealgi ootas ees mahavistud triibuline sall. Teda ajas see naerma. Vaasi üles võttes kuulis ta summutatud koputust uksele. Mõne hetke pärast kostis too sama heli vastu ust juba veidi valjemini. Kolmandas koputuses oli tunda kannatamatust, mille järel küsis hääl: "Oled sa kodus?" Tundes ära selle omaniku, avas ta ukse ning koos kerge külmahooga oli neid toas kaks.


juhuslik mõttekõlks.

Lumeinglit tahaks teha.

Sharon Stone kukkus just auku.

Brian Eno ja Sigur Ros on juba viimased 2 tundi klappidest kostunud ja ma ei suuda kuulamist lõpetada. Pagan, kuidas mõned ikka oskavad. Suured klapid peas lamades voodil on hea olla. Ma tõusin korraks istukile, et see siia kirja panna. Silmalaugude kinni vajudes viib muusika kuhugi kaugele ära. Kuigi nüüd tulin ma sealt tagasi, kuna kõht läks tühjaks. Teatavasti triibulisest pehmest õhust toituda ei saa. Ikkagi geeniused.

loe(t)elu

Mõni aeg tagasi nägin ma und millestki meeldivast. Millest täpsemalt, ma enam ei mäleta. Kui lubate ma vahepeal olen täpiline, eks? Ma poleks arvanud, et see rohkematele korda läheb, ju siis. Ei no, tore tore, mis seal ikka. Kuigi tegelikult mulle meeldis see teatav anonüümsus. Järjekordselt ajan ma arusaamatut sõnadejada suust välja. Ööd on toredad. Isegi paremad kui päevad. Ma kipun arvama, et mul on paganama hea kaitsemisiganestiivulineolend. Mul on temaga vedanud. Lausa väga. Tegin miskit jaburat testi. Tulemus ei olnud just kõige meeldivamate killast. Toon siinkohal siis mõned faktid enese kohta: messy, irritable, depressed, fragile, emotionally sensitive, phobic, weird, strange, familiar with the dark side of life, anti-authority, daydreamer. Jah...Ma tõsiselt arvan, et ma lihtsalt ei pannud tähele seda, et too test ise oli sügavalt depressiivsete emokalduvustega. Vähemalt naerda sai. Pede oleks ööl vastu laupäeva äärepealt käsikähmlusesse sattunud. Nimelt ei meeldinud ta ühele jõmmossile. Viimasele ei sobinud Pede soeng. Ning fakt, et ta pudelist ei joonud, oli samuti vastuvõetamatu. Ossi ossidest sõbrad kutsusid oma ossi tagasi. Kuigi ma oleks väga tahtnud näha Pedet kaklemas. Ise olin samal ajal kuskil vanalinna keldris. Ja jätkuvalt - ma kohe üldse jälle mitte ei joo. Lõpetuseks selgub veel sellest toredast testist, et ma olen 70% indi. Pole veel siiamaani selle mõiste täpsest tähendusest aru saanud.

Fuck YOu, Ima roBot.
Pole ikka ammu sellist kamarajura laval näinud. Keelan inimestel minna vaatama "Eesti asja"! Jube ja veel kord jube. Kas ideed on otsas, mis toimub!? Viinistus toimunud kolm eelnevat etendust Konrad Mäest, Eduard Viiraltist ja Elmar Kitsest olid stiilsed, siis See asi oli lihtsalt piinlik. Muidugi olid nende süžeed väga erinevad ja juba eos teadsin, et tegemist on nö. jandikomöödiaga. Jah, aga sedagi saab viljeleda ületamata maitsekuse piire. Nüri! Teemaks oli kava järgi Krimuna küla rahva minekust esimesele laulupeole. Jah... Kõik oli nii pagana etteaimatav ja stampnaljadega üle kuhjatud. Aga, mis seal ikka, klopsime mingi Asja kokku, kutsume Jan Uuspõllu ja küll rahvale peale läheb. Meenutab juba lamedaid suvetuure, a la "Kolme lillekese juubel" ja muid tollelaadseid rahaauke. Otseloomulikult ei saa ka sellise süžee puhul loobuda poolpaljast tibist lavalaudadel, kes arutult ringi jookseb ja jonnib. Kusjuures - sekspesus. Siinkohal ei peagi enam midagi muud ütlema. Pettumus.

Muust ei viitsi hetkel rääkida. Ehk hiljem.

one fell on the roof.

Tänase päeva saab liigitada "People are particulary stupid today" kategooria alla. Siinkohal ei viitsi ma seletada tagamaid. Mul on üldse imelik tuju täna. Võib-olla rõhutab ka see esimest väidet. Vaatasin just filmi "24 Hour Party People". Sellistel hetkedel tahan olla noor 70ndatel ja näha punki sündimas. Ja üldse selle ajastu hõngu kopsudesse tõmmata. Kõik tundub kuidagi liiga turvaline, liiga etteaimatav. Kuigi, mida ma räägin? Narkomaania, alkoholism, aids, depressioon. Ikkagi kuidagi turvaline. Tunda okse ja vere lõhna lava ees rabeledes. Naine televiisoris ütles just, et tal oli radiaator, mis läks ümber ja tekitas tulekahju, kuhu tema 2 väikest last sisse põlesid. Arvestades loo kohutavat tragöödiat, on see jama. Naine on näitleja, kes ei tea tegelikult mitte midagi sellest, kuidas võiks ennast tunda naine, kelle kaks last on tuhastunud. Miks ta arvab, et ta oskab seda tunnet väljendada? Ainult mitte tema, vaid kõik suured onud ta ümber. Ja kõik silmapaarid, mis seda pealt vaatavad. Ta saab selle eest palju raha. Kuid see naine, kelle lapsed tõeliselt tuleohvriks langesid ei saa mitte midagi. Tema saab vaadata televiisorist, kuidas keegi teine teeb haledalt järgi teda. Kindlasti oli mitu võtet, mille vaheaegadel käidi kohvi joomas. Ma ei tea, milleni ma üritasin hetkel oma monoloogiga jõuda. See ei oma vist ka erilist tähtsust. Vana naine seisis Mere puiesteel maja seina vastas ja müüs omakootud sokke. Ma ei tea, miks ma ühte paari ei ostnud. Miski hoidis mind tagasi, kuigi ma tahtsin. Arvatavasti sularaha puudumine. Ja mul oli kiire. Mõttetud vabandused.
Maal oli sugukondlik puueemaldaminerehealusekatuselt päev. Nood sugulased ei käi seal mitte kunagi. Või siis ainult üle mitme aasta toimuvatel kokkusaamistel. Kuigi osaliselt kuulub see maja ka neile. Einestamise ajal leidsid nad puu kukkumise katusele hea põhjuse olevat seda kohta üle pika aja külastada. Vanaemal jäi muffin kurku kinni. Ma nägin ta näost, kuidas ta oleks tahtnud ütlejale kahvliga kallale minna. Ma ei pane talle seda pahaks.
Teate, homme võiks üks päev talv olla. Klassikaline talv. Postkaardi talv. Mul on selline tuju.

gust-au.

Öelge mulle, mida ma teeksin ilma muusikata!? Kui muusikat ei eksisteeriks või kui mul ei oleks võimalust seda kuulata. Mida ma siis teeksin? Muidugi ei teaks ma sellisel juhul, millest ma ilma olen jäänud. Seda juhul, kui meil poleks varajasemaid kokkupuuteid. Oo, aga meil on. Ja veel millised! Lihtsalt olla tunde tehes mitte midagi ja kuulata. Samas ei tundu see mahavisatud ajana. Otse vastupidi.

Kas keegi võiks mulle selgitada, kust see august nüüd äkki tuli?

Öö oli väga imelik. Lausa kahtlane. Süüdlaseks võisid olla liigne kohv, liigne söök, liigne värske õhk, liigne kõndimine, liigne rääkimine. Kuidas on võimalik öö otsa üksi naerda!? Ma oleks tahtnud kõva häälega üle korteri röökida, aga see-eest pidin kõhulihased käiku laskma.

Just hetk tagasi kuulsin imelikku sabinat/krõbinat ja mõtlesin, et pagan - jälle sajab! Aknast välja vaadates ei näinud ma vett. Istusin nii umbes veel 3 minutit, kuni idioodile ka kohele jõudis - koera hakkliha kõrbes!

sest ma keeldun suhtlemast ekraaniga.

Sain eile õhtul Britaga kokku. Õigemini käisin päeval Ingridi juures Muahhis ning ta kutsus mind kaasa. Oli üllatavalt tore Britaga taaskohtuda. Ei jõua kohale, miks ma seda varem pole teinud. Tema elu on pidevalt sarnanenud mehhiko seebile ja teeb seda siiani. Mõlemal vanemal on nö. uus elu ning pidevad jamad. Kuigi isaga on vist suhtlemine väga hõredaks jäänud. Ma ei imesta miks. Tal on lootust saada hõbemedal. Mina olen selle juba ammu persse keeranud. Tervisega on tal kehvad lood. Jalga lõi tromb, mis nüüd talle igasugu piiranguid kehtestab. Oli tore, aga natukene kurb kokkusaamine. Mind lõi see kõik jalust ning ma hakkasin ka enese elu peale mõtlema. Ta tundus kuidagi nii täiskasvanulik ja kaalutlev. Aga mina ei taha selle kõige peale absoluutselt mõelda. Mul ei lastudki kaua mõelda. Järgmisel hetkel sõitsime juba Pedega Viru raba poole. Kui hingematvalt ilus ja rahulik seal oli! Kuidas rabas puud krõbisesid - vaikselt ja salapäraselt. Ainult sammud mööda laudteed. Kõlab jaburalt, aga oli väga rahustav kõndida mööda teed, kust lihtsalt ei ole võimalik kuhugile mujale pöörata. Üks kindel tee, mida mööda käia. Rabavees ujumine oli kirss koogi peal. Suur karvane mõnu! Võin ausalt öelda, et sel hetkel olin ma õnnelik.

übmer.

Ta istus kiiges ja kuulas muusikat. Igavuse peletamiseks oli ta siia tulnud. Nojah, ja ikkagi värske õhk. Sõiduõpiku lugemine oli end juba ammendanud, kuid et vältida täielikku tegevusetust hoidis ta seda käes ning viskas sellele aegajalt kiireid ja tühje pilke. Isegi koer lamas ning vaatas kaugusesse. "Mõttetu päev", ütles ta iseenesele. Sellised päevad peaks kuidagi saama edasi kerida. Ta pani mängima järgmise loo. Placebo "Infra- Red". Mõtted rändasid jälle kuskile mujale. Oh, kui hea oleks seda kooliraadiost mängida. Tema vaimusilma tekkiski juba ettekujutus viimasest mõttest. Sellest, kuidas üle suure koolimaja kogunevad ühte punkti teatud inimesed, kes on meeldivalt üllatunud mängitavast loost. "Hakkame minema", kuulis ta öeldavat. Ta istus veel natuke, võttis siis klapid peast, raamatu põlvilt ning lahkus. Lahkus, et saada kutset Kloogaranda. Otseloomulikult ta läks, kodu tundus talle veel tühjem ja mõttetum võrreldes maaga. "Õhtu saab tore olema", mõtles ta omaette. Poes järjekorras oodates tundis ta, et selja taga olev poiss nagu pidevalt nõjatuks ta peale. Sel hetkel kui ta pudeleid kotti laob, tuleb too sama tüüp, kergitab korraks ta suuri kõrvaklappe ning küsib: "Placebo?" "Jah", vastab ta väga jahmunult ning imeliku häälega. Küsija manab targa ja jajahmateanküll näö ette ning lahkub. Sama teen ka mina. (Oi, mulle meeldib see, et temast mina sain. Asjade puhtjuhuslik käik. Leppigem sellega.) Sai vist jälle natuke liiga palju alkoholi ostetud. Pole viga. Alkoholi on alati tarvis. Marsapeatust kaugelt nähes torkab silma üüratult pikk järjekord. Pagan. Aga ei, varsti sõidab ette marsa, mille peale pool sellest vonklevast sabast sisse pressib. Teine pool jääb rohkema hapnikuga maha. Mees minu kõrval jõllitab mind. Konkreetselt jõllitab. Kui ma sammu kõrvale astun, astub tema ka. Tunnen, kuidas ma vihaseks lähen. Samas tunnen, kuidas minu enese vihaseks minemine mulle närvidele käib. Üritan meest ignoreerida, aga see on võrdlemisi raske. Õnneks tuleb marsa. Tema istub ette, ma kõige taha. Oma koliseva kilekotiga. Parmutunne. Minu ees istuvad ema ja poeg, pakun et umbes 4 või 5 aastane. Poiss silitab terve tee oma ema juukseid. Veidi imelik hakkab. Vaatan aknast välja ja kuulan muusikat. Huvitav, kas marsajuhte õpetataksegi välja kihutama? Või on neil piinlik, et nad sellist tööd teevad ning enesetunde parandamiseks kujutavad endid ette rallisõitjatena või kiirabiauto juhtidena? Tuttav kant, olen vist kohal. Vinname Evaga joogid majja. Muusika põhja. Meil on nüüd elektrotuju. Haa. Mõnus on olla. Väike surin, mis ajapikku läheb ikka suuremaks ja suuremaks. Sneaker Pimps ja 50 Cent ühes loos. Oijaa. Kassil on tülpinud nägu ees, ta viiakse üles. Kontrollime maja helipidavust. Ja, mis see üks õhtu ikka ära ei ole. Olge õnnelikud, et me Meie Meest ja Nexust ei kuula. Kuigi mõned kindlasti oleksid õnnelikumad. Martini välja, muusika kinni ja ujuma. Tee peal kohustuslik jaburduste suust välja ajamine. "Seal ees on inimene." "Ei ole, see on hoopis põõsas." "Marco!" "Polo!" Vesi on soe. Vesi on ujutav. Vesi on lebotav. Välja tulles on külm. Aga selle tunde mõrvab kohe martini. Enne vette minekut otsustan mina, et hakkan laibalahkajaks. Hea palk, vähene konkurents, klientidega ei pea suhtlema - ideaalne! Peaagu avastame rannalt laiba, aga pettumuseks on tegemist mingisuguse riidetükiga. Ja nüüd - on aeg hakata tegema pilte. Ja mitte lihtalt pilte, vaid narkopilte. Riietuskabiini seinad on selle jaoks ideaalsed. Ainult parukas tahab pidevalt peast kukkuda. Ja see pole ainult minu probleem. Jeerum, mis nendel idiootidel viga on!? (teemast kõrvalekalle) Miks peab niimoodi röökima? (ikka kalle) Niisiis. Nüüd turnime vanal turnimisobjektil (hästi öeldud, eks?). Pagana kõva on. Üüü, mis asi on kõva? Väike pervert. Jah. Vaarume edasi. Ehmatame üht inimest, kes künka tagant äkki välja ilmub. Üritame temaga vestlust arendada, aga ta ei võta vedu. Ju me ei olnud piisavalt intelligentsed, arvestades meie tervitust, mis kõlas umbes nii - teräääää! Keegi sõidab parkimisplatsi peal autoga ringiratast. Ikka ringi ja ringi ja ringi. Jälle hakkab kahtlane ja me lähme tagasi võssa. Kui ta peale mõningast ootamist ei kirve ega mootorsaega meid taga ajama ei tule, on asi kontrolli all. Eva mainib, et keegi vägistati toruga ära. Ma ei mäleta enam kes. Oli naljakas. Jah, kõik oli pidevalt naljakas. Aga liiv oli valus. Teen geniaalse otsuse, et ju see inimene otsis lihtsalt parkimiskohta. "Kas teil suitsu on?" Kohtame inimesi. Nimesid ei mäleta. Meie olime nende jaoks lõhestunud isiksused. Üks neist töötas Keila poes. Vestleme kassipojast, füüsikast, veest ja millestgi veel. Asfaldil lamades on hea olla. Vaba ja hõljuv tunne. Tänavalatern on ilus. Taevas on ilus. Kõik on tol hetkel ilus. Kõlab kahtlaselt, jah? Meie viimane pikem arutlus keerleb selle ümber, kes rohkem kannab. Tuleb välja, et mina. (Seda lauset kirjutades vaagisin ma tükk aega sõna "ümber" kallal. Kirjutasin "übmer" ja ei saanud aru, mis valesti on.) Vajasin seda õhtut. Järgmine päev jälle marsa peal istudes helistasin Evale ja käskisin oma mahajäänud joogid autokooli tuua. Ja sellistele annate te lube!?

eine kleine Hitchcock

See pilt sobib vägagi hästi hetkel kõlaritest kostuva muusikaga. Ärritan naabreid hilisel õhtutunnil vähekese diipelektroonikaga. Ma tulin siia millestki rääkima, aga mu hetkeseisund on võrdlemisi mõtlemisvõimetu. Vahepeal on elu nii palju edasi läinud, et vennakese ajakirjandus asendus koreograafiaga ning ka väike Ulla on edusamme teinud maailma avastamisel. Seda siis täpsemalt autorooli taga. "Kuidas sa kolmandat käiku nii hästi oskad teise pealt vahetada?" "No, ma põhimõtteliselt lihtsalt lükkan." "Oi, aga enamus minu eelnevatest õpilastest pole just sellega hakkama saanud." "Ahsoo, või nii." Ega ma ei kurda, väike egolaks kulub alati marjaks ära.

Ma ei viitsi Soome reisi kohta kirjutada. Ütleme nii, et minu lootused olid kõrgemad. Kõige rohkem vedas alt kodanik Ilm. Kõik päevad sadas ja vesi oli külm. Kuid vaheldus linnaelule ikkagi. Ei ole mõtet midagi taga kiruda ja korrata neid mõttetuid olekseid ja võinukseid. Oli, mis oli. Ja leppisin sellega. Kui vaid inimesed ainult lõpetaksid minu tuleviku ette kavandamise nii ilmselgete määrustega. Jah, seda ma öelda tahtsingi.

Et see sissekanne kunstipäraselt lõpetada, siis kuulakem Nuga ja nende lugu "Me jagame meie ema tervist". Seda mitte armsas emakeeles.

Nii, üks asi on igatahes otsustatud. Alates tänasest eemaldan ma Sakus seinalt selle ornanži lipsuga kirve. Seda pidude puhul. Ettevaatuse mõttes. Minu unenägu oli piisavalt šokeeriv ning reaalne, et seda otsust vastu võtta. Nimelt (ikka unenäos) otsustas keegi võtta seinalt just selle kirjeldatud kirve ning kodanik Vadimi peajagu lühemaks teha. Ei tea, kuidas sai minu unenäo peole üldse Vadim, veel vähem selliste huvitavate ideedega kirvelemblane. Otseloomulikult jäin mina kõiges süüdi, kuna sel hetkel kui ma väga üllatunult vereloigus lebavat Vadimi vaatasin jõudis kohale politsei, kes sõnagi lausumata mind ära viis. Kusjuures pidu läks ikka edasi. Kohus oli...Õigemini kohust ei olnudki. Suurel ekraanil näidati, mis juhtub inimese ja kirve lähedasel kokkupuutel ning üksmeelel jõuti otsusele, et mina olengi süüdlane. Ainus põhjendus: poiss ju poissi ei tapaks. Asjale pani punkti see, et lõpuks märgistati mind ka alkohoolikuks, millele vastu vaidlemisel ei aidanud sugugi kaasa tagaistuva sõbra pidev alkoholipakkumine. Järgmisel hetkel toimus äärmiselt jaburas süžees väike kõrvalepõige ning mind viidi kurssi varalahkunud Vadimi eelnenud eluga. Oli võrdlemisi sünge. Viimastes kaadrites olin tagasi Sakus ning ei suutnud uskuda, et keegi debiil oli Vadimi matnud minu aeda õunapuude alla. Tükiks ajaks jäi meelde massiivne rist. Helises telefon ja ma ärkasin üles.

Ohhooo. Kõikidest Placebo kontserdi piltidest olen ma lõpuks leidnud ühe, kus ka mina väga osaliselt peal olen. Nimelt need mustade küüntega käed all vasakus nurgas kuuluvad mulle. Nüüd siis näete, kui lähedal geniaalsusele ma olin. Ajee.

Kohe kohe saan ühte oma lemmikuimasse paika siin maamunal. Nädal aega ilma kõige selleta, mis mind siin linnas ümbritseb. Oma järv, päike, männid, vaikus, mõtted maalilises majakeses Tampere läheduses. Öised ujumised, päevased olemised ning loksuv paadisild.

Täna võtsin esimest korda sõiduõpiku pikemalt kätte. Ma ei maini siinkohal oma senist arvamust sellest, mida võiksid tanklates tähendada need numbrid - 95, 98, 95E. Ütlen aga, et sain tüki maad targemaks. Ja ma teen nüüd vahet bensiini- ja diiselmootoril. Ajee.

Pean pakkima hakkama.

Muide, ma käisin Linnateatris etendust "Ronk" vaatamas. Oli äärmiselt värskendav näha lavalaudade peal ilmselget tilu-lilu, mis rõkkas positiivsusest ning naiivsusest. Viimasel ajal tahavad kõik ju nii paganama "süvad" olla. Etendused on küll väga head, kuid imevad su energiast tühjaks oma sünguse, tõsiduse ja dramaatilisusega. "Ronk" seevastu oli lihtsalt armas. Tõeline commedia del 'arte.

Jutt sellest, kuidas jõuda ideeni kõndida vanalinnast Pirita-Kosele.

Alustagem algusest. Kujutage ette inimest, kes ärkab. Nimetagem teda edaspidi lihtsuse mõttes U-ks. U-l on vend - S. U-l ja S-l ei ole vanemaid. Vähemalt mitte füüsilises vormis. Tol õhtul. Niisiis. U ärkab üksi. Läheb kööki, mõtleb, läheb oma tuppa tagasi, mõtleb, läheb jälle kööki ning paneb kohvivee käima. Tunnid mööduvad. Mida U selle aja jooksul tegi, jäägu saladuskatte alla. Heliseb telefon, U-d informeeritakse. Mõne aja pärast ei ole U enam üksi. Ta vaatab koos S-ga 76. aasta õudusfilmi ning ootab, millal see juba läbi saaks. Film on mannetu ja etteaimatav. Nii U kui ka S ei ole vaimustuses. Vähemalt ei pidanud selle eest maksma. Mõne tunni pärast saabub E. Nüüd peab juba tähelepanelikum olema, tegelasi on 3 - U, S ja E. Enne E saabumist lahkub mõneks ajaks S, et kohale toimetada ka L. U ja E seavad suuna Selveri poole. Buss on just läinud, otsustatakse minna jala lähedal olevasse väikepoodi. Mõeldud, tehtud. Poes pistetakse ostukorvi pudeleid ning toimetatakse see müüjanna ette. Viimane puurib karmil pilgul tükk aega U dokumente. Peas paaniliselt aastaarve kokku lugedes annab ta lõpuks järele. U ja E lähevad tagasi. Jõuavad ka S ning L. Nüüd vahivad kõik üksteisele mõttelagedate nägudega otsa, üritades leida vastust küsimusele, mida edasi teha. Minnakse linna. U ja E eralduvad S-st ja L-st ning lähevad kempsu otsima, põis ei pea vastu. Kasutavad selle jaoks õigel ajal vähekülastatud koolimaja. Seatakse suund vanalinna. Nüüd on kõht tühi, U ja E lähevad Elevanti sööma. Kana hõrgu pähklikastmega tabab naelapead. Tellitakse üks klaas vett, ettekandja teeb hirvesilmad ja küsib igaksjuhuks 2 korda üle. Mõne aja pärast toob lauale 2 klaasi ning ütleb väga haleda häälega, et ta tõi ikkagi kaks. Vesteldakse väga olulistel teemadel. Mõningad näited: kuidas vähendada vaikses tualetis hääli, mis kaasnevad ainevahetusprotsessidega või milliseid hääli teevad U ja E vanemad kodus. Edasi otsustatakse minna vaatlusplatvormidele, et vaadelda. U ja E võetakse kahtlaselt karpi. U ja E vahetavad asukohta. Õhtu/öö on ilus. U ja E jalutavad ning vestlevad pidevalt. U ja E otsivad Levika üles. Seal nad kaua ei ole, kuna omaenese mõtteid ka ei kuule. Aga muusika oli muidu hea. On vist juba selgelt mõistetav, et ei U-l ega E-l ei ole sel ööl mingit sihti, kuid see ei morjenda meie vapraid tegelasi. U ja E põikavad läbi ka Mollyst. Sealne mõtete kuulmine on veelgi raskendatum. Järgmine hetkel istuvad nad Raekoja platsil ühel trepil ning puhkavad jalga. Jutt läheb üle muusikale ja emodele. E räägib ühest vahvast emopoisist, kes eriti vilunult oma tukka kammis. U naerab. Siia on ka mõned tantsupeolised ära eksinud, kes nüüd oma kava harjutama hakkavad. Neile tekib kiiresti publik. U tunneb, et ta tahaks midagi närida. Ja juua. U ja E lähevd nüüd Bassosse. Jäätisekokteil mõjub eriti turgutavalt, eriti koos küüslaauguleibadega. Ja nüüd tõe hetk - U ja E otsustavad minna Pirita-Kosele. Jala! Mõeldud, tehtud. U ja E kiruvad, et on mõlemad oma fotokad maha unustanud. Teekond läheb läbi linna ja edasi juba piki mereäärt. Meri on vaikne ja rahulik. U ja E vestlevad moodsa kunsti, gümnaasiumi õppeprogrammi ja tuleviku üle. U ja E langevad diskussiooni Saku õllereklaami üle. E väidab, et tegemist on tuntud tulnukasõbraga, U hoopis vastupidist. U ja E kõnnivad jätkuvalt. Mõne aja pärast läheb jututeema üle ameeriklaste ning eurooplaste võrdlemisele. U ja E kohtavad koduteel ka siili. Lõpuks on nad jõudnud oma sihtpunkti, selleks kulus neil ainult 2 tundi. Järeldus - inimesed, käige jala.

Jutt käigukangist ja hukkaläinud noorusest.

Ojaa. Täna oli Ullal esimene sõidutund. Kuna kõik harjutusplatsid olid õhtul kinni, siis pidi kõrvaliste tänavatega leppima. Peale esimest pilku oma sõiduõpetajale tekkisid minus kahtlused, et härra ei ole just kõige kainemas seisundis. Pikapeale jõudsin selgusele, et ei, ta lihtsalt ongi selline. Mina ei saa aru, miks peab rooli nii palju keerama, et pöörata!? (ei ole tibimoment, absoluutselt mitte, köhh!) Kokkuvõttes võib esimese korra õnnestunuks lugeda. Allaaetud inimeste arv: 0. Mahasõidetud küljepeeglid: 0. Õpetaja närvide kadu: väga väike.
Bussis küsis üks mutike mu käest, et miks ma oma küüned olen mustaks värvinud. Ja oh heldekene, varbaküüned takkapeale. Vastasin, et mulle meeldib nii ja ei leia selles mitte midagi imelikku. Ma polegi ammu kuulnud seda kullafondi kuuluvat fraasi: "Noorus on ikka hukas!" Ma ei leia, et oleks juba põhjust Newtoni seadust enese näol veel kord kinnitada.

Kas pole mitte ilus, või mis? Räämas olek annab just võlu juurde. Juga oli maja taga, 100 meetri kaugusel. Seest oli peasaali mõnevõrra kõpitsetud, värvivalik jättis aga sügavalt soovida. Kui teate, mis värv on vene sinine, siis umbes midagi sellist. Kuid saal ise oli väike ja armas. Saali ühe külje peal oli väike sammaskäik, mis viis nö. terrassimoodi ruumi. Rõdude puunikerdused olid kadestamisväärt. Muidugi ei olnud väikesed käekesed suutnud vastu panna kiusatusele, et oma ekistentsist maja seina peal märku anda.
Etendus meeldis. Head näitlejatööd nagu alati. Tükk oli Draama oma ja kandis nime "Kodukoht". Väga kokkuvõtvalt rääkis iirlaste eksistentsist ja selle olemusest. Võibolla elasid ka need väikesed käekesed nii sisse, et pidid ka oma olemasolu rõhutama.
Ilus õhtu.

Kuu on möödas Placebo kontserdist. Ega see fakt eriti oluline ei ole, pigem masendav. Kõik oleks justkui alles olnud. See tõestab järjekordeselt aja kiire kulu teooriat. Õhtul lähen Keila-Joa mõisa. See otsus tuli alles täna hommikul, kui ma telefoni unisena vastu võtsin ning sealt kellegi häält kuulsin. Peale mõningat juurdlemist tegin järelduse, et tegemist oli ülirõõmsa esivanemaga, kes oli kuidagi veel viimased teatripiletid sebinud. Ja teatrile ei ütle Ulla kunagi ära. Ning mõisad on kohad, kuhu mind võib alati kutsuda. Mõned suved tagasi sai ka mõisatetuur tehtud. Sõitsime mööda Eestimaad ning külastasime tuntuid ning vähemtuntuid aadlilosse.
Aga siinkohal jääb jutt pooleli, koer tahab õue.

Täna ilastasin jälle natuke trummide ees. Ainult 25000.- Mis see ära ei ole!? Ulla tahab trumme, kuidas te ei mõista? Minust oleks juba ammu pidanud trummar saama. Ainuke väike faktor, mis selle võimalikkust siiani takistanud, on trummide puudumine. Oeh, rahu ainult rahu. Nagu Karlsson alati ütles, kui ta majasoku lihapalle kahe suupoolega pugis ning niiviisi väikevenda rahustada soovis. Alati on võimalus minna õppima (ülla-ülla) rahvusvahelist ärijuhtimist. Keegi peaks mind sellisel juhul aga väga vastupidavate kettidega tooli külge aheldama. Kvaliteetsed ketid pole sugugi odavate killast. Nii, et kas ikka ei ole loogiline Ullale need trummid osta? Kust võtsid härra ja proua Tõniste idee, et oma võsuke panna klaverit õppima? Kas ei olnud siis mu otsaette suurelt kirjutatud "TRUMMI paluks"?

Teadaanne.
Compressoris on üüratud pannkoogid, mis garanteerivad täiskõhutunde. Olen seda korduvalt pidanud enesele tunnistama, ohkides pooleldi näritud taldrikukatte kohal.

Autokooli ust kell 8 hommikul avades avastasin enese ees Paula. Maailm on ikka väike. Ma kipun arvama, et meie teooria õpetaja on rassistlike kalduvustega. Ning "vanakogenudjuhina" on tal ka kohustuslik vimm pensionäride vastu. "Penskar" on üks halvustavam sõna eestki keele sõnavaramus. Minumeelest.

Eilne õhtu oli tore. Sai korraks pinnaselt lahkuda ja veidi gravitatsiooni eirata. Meelde tuleb kohe "Pure Morning". Tulin linnast panoraami vaatluselt tagasi. Liftiga üles sõites läksid kõrvad lukku ning alla tulles olid põlved nõrgad. Järeldus - liiga kiire lift. Ei, misasja, asi pole absoluutselt minus! Käisin mööda linna suurte kõrvaklappidega omas mullis. Bussis oli Placebo põhjas. Minu kõrval olev tüüp nautis seda sama palju, kui mina. Alul hakkas jalg rütmi kaasa lööma, siis sai tants temast võitu. Nii me seal koos tõmblesime. Bussist väljudes ütles väga resoluutse: "Aitäh!" Vastasin väga resoluutse: "Võta heaks!" Suur osa bussisolijatest vaatas meid põlglikult.
Ilus päev.

Teadaanne.

Johnny says he is willing to learn, when he decides, he is a fool.

Aitäh.

Oli ilus Jaan.

Olen täna minimalistlik. Keegi peab ju selle töö ka ära tegema.

Ikkagi meenutan. Kuupäev oli 28. mai ja päev oli palav. Õhus oli midagi erilist. Õhus oli tunda Placebot. Jah, kätte oli jõudnud see õnnis päev, see kauaoodatud päev. Kui Ulla Suurhalli ette jõudis, oli sadakond inimest juba kogunenud. Väga võimalik, et neid oli seal rohkem või vähem. Vaadake, minu puhul ei ole tegemist reaalainete geeniusega. Kirss koogi peal oli fakt, et mõned tunnid tagasi olin lõpetanud matemaatika üleminukueksami kirjutamise. Aga see selleks. Niisiis. Tunne oli ülev ja üsna segaduses. Teadvusesse ei olnud mõne tunni pärast toimuma hakkav veel jõudnud. Persestusime Suurhalli treppidele ning kostitasime end mõne vägijoogiga. Tuttavaid nägusid tuli üha enam juurde. Seltskond tiivulised ja muud loomad. Oli hea olla omade seas. Kell oli lähenemas kuuele, rahvas muutus ärevamaks, silmad vilasid paremale-vasakule. Äkki olid uksed avatud. Järgmisel hetkel avastasin end paaniliselt halli sisemuses trepist alla saali jooksmas. Nii, kell oli kuus ja algas ootamine. Kui soojendaja lõpuks lavale ilmus, oli meil juba piisavalt soe. Manboy käras küll. Veel ootamist. Ja siis - tõe hetk. PLACEBO!!! Nüüd ei pannud enam midagi muud enese ümber tähele. Muusika, muusika ja veel kord muusika ning Molko tuttav hääl. Vahel mõned küünarnukid, mõned lükked ja jälle rohkem ruumi. Ma tänan neid selle elamuse eest. Hing on nüüd rahul.

Ma tänan Liisat, kes siia rüpperaali oma kanamiksi on lisanud. Väga ergastav.

Kas pole edevus mitte tore? Et ennast välja vabandada, siis põhjendan seda järgnevaga - oota miks!?

Ma tänan.

Nii palju siis nostalgiast. Elab üle. Igatahes. Mina sõitsin eile õhtul rattaga. Pole seda tegevust ikka väga ammu teinud, nii et natuke nostalgiat ju siingi. Kolmas käik ei läinud sisse ja esimene samuti mitte. Ka mu ratas on unustuste hõlma langemas. Olin valiku ees - kas minna mäest üles ratast enda kõrval lükates või sõita äärmiselt veidras asendis, kiruda ja ähkida. Valisin selle esimese, vähem mõnitava variandi. Parem kõrv läks lukku, neelasin vähemalt 2 elusolendit, aga kokkuvõttes leidsin selle tegevuse meeldiv olevat. Täna õhtul olid mul samad plaanid, aga tuppa astus Pede ja algas vestlus, mis takistas mul toast lahkumast ja kiirendas oluliselt kella liikumist. Kell teatavasti näitab aja liikumist. Tagajärjed on lollilegi selged. Ratta juurest ebameeldivate inimeste juurde. Riietuskabiinis produkte proovides kuulsin oma selja tagant läbi siniste kardinate, kuidas keegi kodanik naine oma tüdimusest ning kannatamatususest pideva õhkleva häälitsemisega märku andis. See kõlas umbes nii: "Ohhh. Mhhhh.Ähhh." Ma loodan, et ma interpreteerisin seda piisavalt arusaadavalt. Hetkel, mil ma ei suutnud seda enam taluda pistsin pea välja ning juhtisin tema tähelepanu sellele, et pead 90 kraadi paremale pöörates näeb ta veel samasuguseid kaste, kuhu sisse saab minna. Minu kast ei ole sugugi mugavustega erand. Muidugi sain ma vastu mõrvarliku pilgu ja olin valmis vastu võtma räägikäegasestnägueikuula žesti, kuid kõik lõppes seekord õnnelikult.
Nii on lood siinpool sood.

Alguse asi.

Niisiis.
Kell on 13.33 ja ma rikastasin enda elu blogi tekitamisega. Siin ta nüüd siis on - rõõsa ja roheline. Ei tea, mida temaga peale hakata. Asi vajab seedimist. Kõige lihtsam on ehk alustada minevikust ja kirjutada siia kohe alguses midagi eriti meeldejäävat oma möödaläinud elust.
Otsustatud.