Sain eile õhtul Britaga kokku. Õigemini käisin päeval Ingridi juures Muahhis ning ta kutsus mind kaasa. Oli üllatavalt tore Britaga taaskohtuda. Ei jõua kohale, miks ma seda varem pole teinud. Tema elu on pidevalt sarnanenud mehhiko seebile ja teeb seda siiani. Mõlemal vanemal on nö. uus elu ning pidevad jamad. Kuigi isaga on vist suhtlemine väga hõredaks jäänud. Ma ei imesta miks. Tal on lootust saada hõbemedal. Mina olen selle juba ammu persse keeranud. Tervisega on tal kehvad lood. Jalga lõi tromb, mis nüüd talle igasugu piiranguid kehtestab. Oli tore, aga natukene kurb kokkusaamine. Mind lõi see kõik jalust ning ma hakkasin ka enese elu peale mõtlema. Ta tundus kuidagi nii täiskasvanulik ja kaalutlev. Aga mina ei taha selle kõige peale absoluutselt mõelda. Mul ei lastudki kaua mõelda. Järgmisel hetkel sõitsime juba Pedega Viru raba poole. Kui hingematvalt ilus ja rahulik seal oli! Kuidas rabas puud krõbisesid - vaikselt ja salapäraselt. Ainult sammud mööda laudteed. Kõlab jaburalt, aga oli väga rahustav kõndida mööda teed, kust lihtsalt ei ole võimalik kuhugile mujale pöörata. Üks kindel tee, mida mööda käia. Rabavees ujumine oli kirss koogi peal. Suur karvane mõnu! Võin ausalt öelda, et sel hetkel olin ma õnnelik.