Nii, üks asi on igatahes otsustatud. Alates tänasest eemaldan ma Sakus seinalt selle ornanži lipsuga kirve. Seda pidude puhul. Ettevaatuse mõttes. Minu unenägu oli piisavalt šokeeriv ning reaalne, et seda otsust vastu võtta. Nimelt (ikka unenäos) otsustas keegi võtta seinalt just selle kirjeldatud kirve ning kodanik Vadimi peajagu lühemaks teha. Ei tea, kuidas sai minu unenäo peole üldse Vadim, veel vähem selliste huvitavate ideedega kirvelemblane. Otseloomulikult jäin mina kõiges süüdi, kuna sel hetkel kui ma väga üllatunult vereloigus lebavat Vadimi vaatasin jõudis kohale politsei, kes sõnagi lausumata mind ära viis. Kusjuures pidu läks ikka edasi. Kohus oli...Õigemini kohust ei olnudki. Suurel ekraanil näidati, mis juhtub inimese ja kirve lähedasel kokkupuutel ning üksmeelel jõuti otsusele, et mina olengi süüdlane. Ainus põhjendus: poiss ju poissi ei tapaks. Asjale pani punkti see, et lõpuks märgistati mind ka alkohoolikuks, millele vastu vaidlemisel ei aidanud sugugi kaasa tagaistuva sõbra pidev alkoholipakkumine. Järgmisel hetkel toimus äärmiselt jaburas süžees väike kõrvalepõige ning mind viidi kurssi varalahkunud Vadimi eelnenud eluga. Oli võrdlemisi sünge. Viimastes kaadrites olin tagasi Sakus ning ei suutnud uskuda, et keegi debiil oli Vadimi matnud minu aeda õunapuude alla. Tükiks ajaks jäi meelde massiivne rist. Helises telefon ja ma ärkasin üles.