See pilt sobib vägagi hästi hetkel kõlaritest kostuva muusikaga. Ärritan naabreid hilisel õhtutunnil vähekese diipelektroonikaga. Ma tulin siia millestki rääkima, aga mu hetkeseisund on võrdlemisi mõtlemisvõimetu. Vahepeal on elu nii palju edasi läinud, et vennakese ajakirjandus asendus koreograafiaga ning ka väike Ulla on edusamme teinud maailma avastamisel. Seda siis täpsemalt autorooli taga. "Kuidas sa kolmandat käiku nii hästi oskad teise pealt vahetada?" "No, ma põhimõtteliselt lihtsalt lükkan." "Oi, aga enamus minu eelnevatest õpilastest pole just sellega hakkama saanud." "Ahsoo, või nii." Ega ma ei kurda, väike egolaks kulub alati marjaks ära.

Ma ei viitsi Soome reisi kohta kirjutada. Ütleme nii, et minu lootused olid kõrgemad. Kõige rohkem vedas alt kodanik Ilm. Kõik päevad sadas ja vesi oli külm. Kuid vaheldus linnaelule ikkagi. Ei ole mõtet midagi taga kiruda ja korrata neid mõttetuid olekseid ja võinukseid. Oli, mis oli. Ja leppisin sellega. Kui vaid inimesed ainult lõpetaksid minu tuleviku ette kavandamise nii ilmselgete määrustega. Jah, seda ma öelda tahtsingi.

Et see sissekanne kunstipäraselt lõpetada, siis kuulakem Nuga ja nende lugu "Me jagame meie ema tervist". Seda mitte armsas emakeeles.