Ükski variant ei kõlvanud talle, ta ei tahtnud nendega oma pead enam kurnata. Ajaraisk. Selle asemel, et lahkuda, jäi ta veel kauaks, lootmata niiviisi käitudes midagi saavutada. Ei, ta vaid tahtis olla, rahulikult koos teistega, keda ta tegelikult oluliseks ei pidanud. Üksindust poleks ta aga suutnud taluda, selle rõhuvat nukrust ja vaikust. Koer haukus õues ja möödasõitev auto suundus paremalt vasakule. Rahe krõbises vastu roheliste puitraamidega akent ja kohe uue hommiku juurde jõudvad seierid tiksusid uniselt oma tavapärast rada. "Hämmastav, kui palju olen ma jõudnud oma üürikesest elust raisku lasta," mõtles keegi tema kõrval. "Teinud kõike, kuid samas mitte midagi." Rääkija hääl mõjus sõnade raskusele vaatamata rahustavalt ja soojalt. Justkui lohutusena, ei tea mille eest. Tal tekkis tahtmine enda kõrval olev klaas ümber lükata ja sellest väljavoolavat läbipaistev-roosakat vedelikku pikalt ja ainiti vaadelda. Täpselt nii nagu talle väga tillukesena oli meeldinud. Aeg oli jõudnud oma tagasipöördumatu lõpuni ning seisatas.