Ma olen praktiliselt terve tänase päeva maha maganud ja seda otseses mõttes. Korralikult püstigi seismine on keeruline, organism on arusaamatult nõrk. Kirjutanud pole ka nii ammu.
Eile oli Krahl. Metal On Metal. Leedukad. Oleme ausad - muusika oli pikapeale ikka äärmiselt närvidele käiv, isegi tantsida enam ei viitsinud, kuna nii üheülbalise helikeele tõttu muutuvad liigutusedki mõne aja pärast samasugusteks. Rõdult sai sellele väga kindla vastuse - tõesti mõni inimene tegi pool tundi järjest ühte ja seda sama kehavõnksutavat liigutust. Ärge saage valesti aru, mul pole mitte midagi selliste ürituste ja vahel ka sellise muusika vastu, aga no kuulge, mehed! Võttes kogu loo edasikandvaks lõiguks ainult ühe lühikese monotoonse korduse, siis minu silmis olete te läbi kukkunud. Muidu oli tore, sai ennast välja elada keset inimmassi, meeletut bassi ja sinist tossu.
Kaks päeva enne veetsin pärastlõuna ja õhtu oma vanaema seltsis. Kahekesi. Eneselegi üllatuseks leidsin meil olevat üsnagi palju sarnaseid arvamusi ja tõekspidamisi. Muidugi teadsin seda ka enne, aga tolle õhtu jookul jõudis see veelgi enam kinnistuda. Oi, ta on ikka võrdlemisi irooniline ja kriitiline isiksus. Ojaa, kas tõesti sarnasus? Hehee.
Koolivaimu mul ikka ei ole. Sain lõpumärgi, nojah, tore küll.
Täna olin väike laps. Riputasin rõdule niidi otsa õuna ja piirde külge linnumaja. Tihaste vaatlemine poollamavas asendis oli mannavahuliselt nostalgiline ja armas. Vaadake ainult sunnikud, et te jälle tervet rõdu põrandat täis ei kaka.
Unenägudeni