Rõõm - just selle sõnaga saab kirjeldada minu hetke meeleolu ja mul on selle üle meeletult hea meel. Täpselt aasta tagasi rääkisin ma hoopis teist juttu ning mõtlesin hoopis teisi mõtteid (kes teab, see teab). Kui lihtne on olla rõõmus, proovige! Ei mõista, kuidas mul see vahepeal absoluutselt välja ei tulnud. Isegi tänane esimese klassi jumbu jalutamine oli üllatavalt meeldiv ning nauditav tegevus. Positiivsed muudatused, positiivsed muudatused, mis muud. Kui suhtumine ja meeleolu on teine, on ka käitumine ning eneseväljendus teine. Ma kõlan nagu viimane idioot hetkel, kuid vähemalt olen ma õnnelik idioot. Täna sattusin korraks ka Tallinna Ülikooli miskile bändi esinemisele. Päike paistis ja arusaamatu identiteediga maskott tõmbles. /vaatan oma värvilisi küüsi ja meeleolu läheb veelgi paremaks/ Kes oleks arvanud, et Pedega doomino mängimine saab nii tore tegevus olla, hehee. Ma avastasin, et eelmainitud ülikoolis on võimalik õppida kunstiteraapiat. Kõlab huvitavalt. Kui mitte mõelda sellele, mida selle haridusega elus peale hakata, läheks ma seda õppimise pärast õppima. Sinna alla käivad muusikateraapia, visuaalkunstiteraapia, tantsu- ja liikumisteraapia, draama- ja kirjandusteraapia ning loovteraapia. /paneb kolmandat korda mängima liisakanamiksist võetud mõnusate trummidega loo/ Ahjaa, natuke ka kultuurielamustest. Koht - Linnateater, Põrgulava. Tükk - "Tõde ja õigus IV osa. Karin ja Indrek" Hinnang - väga hea! Esimene tõeline teatrielamus selle suve jooksul. Olgem ausad, ülejäänud olid rohkem või vähem halvad. Esiteks juba geniaalne lavakujundus ning liikumine. Neli ja pool tundi möödus lennates. Täpselt sama pikk oli ka Linnateatri varasem tükk Tammsaare "seebist" (keegi loodetavasti ei solvunud) - "Tõde ja õigus II osa". Ei olnud seegi halb, kuid kui olulisemaks laval toimuvast saab see, kuidas istmikut pidevast ärasuremise ohust päästa, siis järelikult ei olnud ikkagi päris See.
Nüüd räägitud küll, järgmise korrani.