Nii palju siis nostalgiast. Elab üle. Igatahes. Mina sõitsin eile õhtul rattaga. Pole seda tegevust ikka väga ammu teinud, nii et natuke nostalgiat ju siingi. Kolmas käik ei läinud sisse ja esimene samuti mitte. Ka mu ratas on unustuste hõlma langemas. Olin valiku ees - kas minna mäest üles ratast enda kõrval lükates või sõita äärmiselt veidras asendis, kiruda ja ähkida. Valisin selle esimese, vähem mõnitava variandi. Parem kõrv läks lukku, neelasin vähemalt 2 elusolendit, aga kokkuvõttes leidsin selle tegevuse meeldiv olevat. Täna õhtul olid mul samad plaanid, aga tuppa astus Pede ja algas vestlus, mis takistas mul toast lahkumast ja kiirendas oluliselt kella liikumist. Kell teatavasti näitab aja liikumist. Tagajärjed on lollilegi selged. Ratta juurest ebameeldivate inimeste juurde. Riietuskabiinis produkte proovides kuulsin oma selja tagant läbi siniste kardinate, kuidas keegi kodanik naine oma tüdimusest ning kannatamatususest pideva õhkleva häälitsemisega märku andis. See kõlas umbes nii: "Ohhh. Mhhhh.Ähhh." Ma loodan, et ma interpreteerisin seda piisavalt arusaadavalt. Hetkel, mil ma ei suutnud seda enam taluda pistsin pea välja ning juhtisin tema tähelepanu sellele, et pead 90 kraadi paremale pöörates näeb ta veel samasuguseid kaste, kuhu sisse saab minna. Minu kast ei ole sugugi mugavustega erand. Muidugi sain ma vastu mõrvarliku pilgu ja olin valmis vastu võtma räägikäegasestnägueikuula žesti, kuid kõik lõppes seekord õnnelikult.
Nii on lood siinpool sood.