Ikkagi meenutan. Kuupäev oli 28. mai ja päev oli palav. Õhus oli midagi erilist. Õhus oli tunda Placebot. Jah, kätte oli jõudnud see õnnis päev, see kauaoodatud päev. Kui Ulla Suurhalli ette jõudis, oli sadakond inimest juba kogunenud. Väga võimalik, et neid oli seal rohkem või vähem. Vaadake, minu puhul ei ole tegemist reaalainete geeniusega. Kirss koogi peal oli fakt, et mõned tunnid tagasi olin lõpetanud matemaatika üleminukueksami kirjutamise. Aga see selleks. Niisiis. Tunne oli ülev ja üsna segaduses. Teadvusesse ei olnud mõne tunni pärast toimuma hakkav veel jõudnud. Persestusime Suurhalli treppidele ning kostitasime end mõne vägijoogiga. Tuttavaid nägusid tuli üha enam juurde. Seltskond tiivulised ja muud loomad. Oli hea olla omade seas. Kell oli lähenemas kuuele, rahvas muutus ärevamaks, silmad vilasid paremale-vasakule. Äkki olid uksed avatud. Järgmisel hetkel avastasin end paaniliselt halli sisemuses trepist alla saali jooksmas. Nii, kell oli kuus ja algas ootamine. Kui soojendaja lõpuks lavale ilmus, oli meil juba piisavalt soe. Manboy käras küll. Veel ootamist. Ja siis - tõe hetk. PLACEBO!!! Nüüd ei pannud enam midagi muud enese ümber tähele. Muusika, muusika ja veel kord muusika ning Molko tuttav hääl. Vahel mõned küünarnukid, mõned lükked ja jälle rohkem ruumi. Ma tänan neid selle elamuse eest. Hing on nüüd rahul.