Ma pole seda blogi ammu kasutanud eesmärgiga rääkida oma elust. Selmet loon jutukesi teistest, kuid neis peab olema ka osake mind, kuna muidu ma neid ju ei kirjutaks. Kohe ei oskagi panna sõnu ritta selle jaoks, et rääkida, mida ma just täna tegin. Tähtsusetu. Või mitte tähtsusetu, vaid ilmetu. Samas elu ei ole ilmetu, aga pressides teod sõnadesse, muutuvad nad tükimaad ilmetumaks. Ei, ei - millest ma räägin!? Sõnad on meie sõbrad. On mul üldse miskit vajadust seda siia kirja panna?
Täna paistis päike ja ma istusin tema kiirte all ning vaatasin müüriservalt alla sügavusse. Minu silmapiiril kõikusid puude ladvad ning minu kõrval naersid inimesed.
Täna istusin klassiruumis ja pidasin peenikest naeru enese üle.
Täna tundsin end üksikuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar