Olen kodus ja koristan. Loodan niiviisi ka eneses veidike korda luua. See selleks.
Kas muljetaks?
Peale ajaloo lõpueksamit suundusid sammud Põlva poole. Noh, kui nüüd täpne olla, siis ikkagi bussirattad, mina ei pidanud selle jaoks nüüd kohe üldse pingutama. Tallinn-Põlva: 3 ja 1/2 tundi. Mu vaene selg. Igatahes kohale me jõudsime ja täis me lasime end sööta. Järjekordsed plusspunktid kõikidele vanaemadele. Põlva ise oli tilluke. Selline, et kui sa hästi kiiresti jooksed, siis saad linnale värvilise paela ümber siduda. Armas, samas depressiivne. Ühe õhtu romanss. Ei teagi kohe, mida selle linna kohta kirjutada. Eesti väikelinn oma võlude ja vigadega. Osse oli jube palju, mõni tahtis end lausa ristida. Sinised ristirüütlitest linnud olid mõnusad, jalutuskäik metsas oli mõnus, pulgata pulgakomm oli mõnus, õhtune päike oli mõnus, looduse lõhn oli mõnus, lukustamata uksed oli mõnusad.
Järgmisel hommikul Tartusse.

jääb pooleli.

jätk.
Tartu oli palav! Ning ärge tulge mulle rääkima, et Tallinn on suvel pahapaha, Tartu on samamoodi debiilikuid täis. Kaltsukatest ei leidnud seekord midagi. Kõht oli hullumoodi tühi ja nõudis hiina toitu ning seda ta ka sai. Ma vabandan oma kidakeelsuse pärast, ma olen natuke liiga uimane ja joogine. Tunnen siiski tungivat vajadust kirjutada, justkui oleks see mu kohustus. Ärge laske kunagi asjadel, mis teile tõsiselt rõõmu pakuvad, kohustusteks muutuda! See võtab neilt nende algupärase võlu. Igatahes Rüütli tänaval ei taha ma tükk aega kõndida. Tartusse minek oli erakordselt piinarikas. Paljutõotav algus keeras oma nägu drastiliselt, kui bussi astus mitmepealine kamp puberteetikuid. Võeh! Teerulli oleks vaja. Nii, ma jäin kirjutamise ajal korra magama. Tartust tagasitulek möödus ka magades. Eile öösel magasin ka 15 tundi järjest - see on minu jaoks midagi erakordset. Muidu oli tore reis eemale Tallinnast, kuid siia tagasi saabudes tundsin, et olen kodus. Nüüd peaks kirjutama ka klassiekskursioonist. Ma nimetaks seda pigem klassiolenguks, aga ma vaatan, kuidas mul vaimujõuga asjalood on.