Ma istun nüüd lõpuks maha ja kirjutan oma jäljed ekraanile. Mõtted, mõtted, keerulised käänud, osatud rõõmud, lahjendamata joogid ja karusmarja koogid.
Olin Berliinis. Olin suures linnas, mis oli hämmastavalt hubane. Lausa nii, et kui üks hetk end Potsdamist avastasin, siis ihkasin kiiremini tagasi pealinna. Berliin ei olnud koht, kus veeta nädal või paar ning peale seda mõelda ohkava hingega rahulikele kodutänavatele, vaid osutus paigaks, kus ma oma elu võiks hoida. Arvestades mind võib mu arvamus pikemal sealviibimisel muidugi muutuda. Berliin oli mugav – just, mugav on see sõna, mida ma otsin. Oma suurusele vaatamata tundusid kohad palju rohkem jäsemete ulatuses, kui Tallinnas. Ei tekkinud nö. päraperse tunnetust. Kuid leiva järele tekkis küll puudus, kui juba mitmendat hommikut järjest peab enesele kuiva saia sisse ajama. Ja kurgi ja tomati ja salati. Ma armastan bahne nimedega S ja U. Ma jään igatsema kiiret ühistransporti. Ma jään igatsema odavat veini ja x-baari ja muidugi Bao-Baod. Berliin oli minu vastu kena.
Hullumise periood on käsil. Ülekeedetud viinamari roomamas alla krohvitud seinalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar