Jutt vihmast, vaasist ja äratundmisest.

Ruumis ringi vaadates üritas ta leida sõnu, millega alustada. Ta tahtis, et see oleks mõjus, kuid hetkel ei suutnud ta midagi märkimisväärset paberile kirja panna. Vanamoelisuses poldud teda varem süüdistatud. Paberile panduna tundus see lihtsalt tõelisemana. Teate ju küll, virtuaalmaailm. Klišeed, ajades üksteist taga, tormasid ta peast läbi. Kõik tõrjus ta eemale üksnes enesele korrates: "Mõtle, mõtle!" Püha müristus, seda ta ju tegigi, kuid enese meelest tulutult. Õues toimuv kiskus ta tähelepanu voodil olevalt paberilehelt eemale. Oli juba hilja ning sadas vihma. Ohtralt vihma. Paratamatult tõusis ta oma poollamavast asendist ning astus akna juurde. Midagi peale vihmaseina polnud näha. Tühjusesse vaatama jäädes unustas ta hetkeks olemise. Ta mõtted rändasid eelmisesse õhtusse, mil kõik oli olnud nii selge, nii kindel ja vankumatu. Täpselt nagu too tinasõdur selles kurvas multifilmis. Külm õhk, mis kopsudesse tungis, tõi ta tagasi. Äkki tärgatas idee, mis mõjus ootamatult ka tema kõrval olnud vaasile. Vaasi õnneks ei olnud tee põrandani pikk ning sealgi ootas ees mahavistud triibuline sall. Teda ajas see naerma. Vaasi üles võttes kuulis ta summutatud koputust uksele. Mõne hetke pärast kostis too sama heli vastu ust juba veidi valjemini. Kolmandas koputuses oli tunda kannatamatust, mille järel küsis hääl: "Oled sa kodus?" Tundes ära selle omaniku, avas ta ukse ning koos kerge külmahooga oli neid toas kaks.


juhuslik mõttekõlks.